Avastades Eestimaad!!!

Mai keskpaigas juhtus mul olema mitu vaba päeva järjest, ei tööd, ei kooli. Kuna ilmad olid aga ilusad ja toas ei olnud tahtmist passida, helistasin õele, et ehk tal on ka vaba aega ja tahab kuskile sõitma minna. Väiksemad olles pakkisid vanemad meid üsna tihti autosse ja sai mööda Eestimaad ringi sõidetud. Nii ka seekord.

Meil siit Tartust hea minna – Lõuna-Eestisse pole väga pikk maa, Peipsi äärde pole palju, Tartust põhjapoole pole ka teab mis pikk maa, seega saab sõita...

Tol korral otsustasime minna Lõuna-Eesti poole. Mingit sihti meil ees ei olnud, mõtlesime, et lihtsalt sõidame ja vaatame, kuhu välja jõuame.

Esimene peatus sai Piusa koobaste juures tehtud. Me eelmisel sügisel käisime ka seal kora, aga siis jalutasime seal lihtsalt niisama ringi. Seekord tahtsime ka koopaid vaatama minna, aga enne seda pidime peamajas ära vaatama 20-minutilise filmi koobaste, nahkhiirte ja muude seal elutsevate elukate kohta. Muideks, see peamaja ja selle filmisaal ja kõik on minu arust nii mõnusalt maalähedane ja väga hästi sisustatud (filmisaali tooled on näiteks puupakkudest lõigatud), seinad nahkhiirte pilte täis ja kaartidega, kuhu saab oma kodukoha juurde kleepse panna.

Peale filmi vaatamist saime minna koopaste juurde. Koobastesse ise enam sisse ei saa sellest ajast, kui sealt nahkhiired leiti ja avastati, et nood koobastes talvituvad, samuti on koopad varisemisohtlikud. Aga koobaste sissekäigu juurde saab ikka minna ja seal ringi vaadata. See sissekäik on kinnises ruumis ja meile öeldi, et seal on ikka päris jahe, see neiu, kes meile seda kõike näitas pani endale ilusti jaki peale, me õega läksime lühikeste riietega, et mis see siis ikka on. Aga oli jah jahe. Kümne kraadi kandis oli seal temperatuur (väljas oli see aeg üle 20…). Koobaste juures räägiti kogu selle ajaloost, käikudest, kuidas kaevandamine toimus jne. Mainiti ka, et tavaliselt on nahkhiired läinud ja koobas tühi aprilli lõpuks (koobastesse saab vaatama minna alates mai algusest), aga tol korral olid kaks nahkhiirt kõvasti sisse maganud ja rippusid veel seinte küljes. Me neid väga ei seganud, tegin vaid paar pilti ja siis läksime edasi.

 Üks hilistest talvitujatest...

 Koopa taga otsas on ühte varingujärgset liivahunnikut näha.

Järgmiseks otsustasime, et kui me juba sealkandis oleme, käime siis Suure Munamäe juures ka ära. Õde kardab kõrgust ja pole kunagi sinna torni tippu roninud, aga seekord lootis selle asja tehtud saada. Me otsustasime, et lähme trepist üles ja alla. Õde arvas küll üles jõudes, et tehtud!, keerab otsa ringi ja läheb alla tagasi, aga ma sain ta enne paar pilti tegema sundida. Tema läks alla, mina jäin veel ülesse vaadet nautima. Olen küll mitu korda seal käinud, aga ikka on midagi uut, mida vaadata.

 Kuhu suunda edasi? :)

Edasi sõitsime Rõuge poole, vaatasime seal natuke ringi, tegime paar pilti ja mõtlesime, et lähme Tartu tagasi. Natuke Rõugest eemal aga oli teeääres silt, mis näitas Hinni kanjoni suunas. Me kumbki ei teadnud, misasi see on, polnud kunagi kuulnudki millestki sellisest, ja kuna suurest test oli kaugus ainult 4km, otsustasime vaatama minna.

 Rõuge

 Sealt seest kuskilt tuleb see allikavesi...

 Mööda laudteed käies oli järsku nagu mingi müür ees, üks samm edasi läks palju külmemaks temperatuur, üks samm tagasi oli aga hästi soe...

Tol korral oli mul teist korda hea meel, et neid pruune viitasid tee ääres tähele panime ja vaatama otsustasime minna, mis seal on (esimene kord avastasin nii Sini-, Rohe- ja Valgejärve Lääne-Virumaal). Sel korral viis tee siis kanjonini (Eesti mõistes muidugi J), mille juures oli ka allikas (oh see mõnus, külm vesi!). Aga ehk pildid räägivad enda eest!

Järgmisel korral kirjutan meie rabas käikudest!

Xoxo,

Agne