Viimane päev Londonis – turistikad!!!

 Viimane päev, laupäev, 30. mai, Londonis algas varakult, nagu teised päevad. Kiire hommikusöök ja päevaks plaanid paika. Kuna ma eelmistel päevadel ei viitsinud Tower Bridge’i juurde minna, siis võtsin selle viimasel päeval plaaniks.

Alustasin siiski päeva Camdenist linna minekuga, kuid seekord ei läinud Trafalgar Square’i lähedale, vaid läksin bussist maha kuskil Covent Gardeni kandis. Sealt plaanisin alguses teisele bussile minna, aga vaatasin, et St. Paul’s Cathedral (Püha Pauli katedraal) on nii läehdal, et jalutan sinna ära ja siis vaatan edasi. Mõeldud, tehtud.

Ma pole varem St. Paulil päris lähedal käinud, olen küll kaugelt neid kupleid näinud kui bussiga sõites sinna kanti olen sattunud, või teiselt poolt jõge seda korra näinud, aga mitte kunagi päris lähedalt. Ja üks asi, mis mulle Londoni (ja üldse igasuguste muude kohtade) vanemate hoonete/majade juures meeldib on nende arhitektuuriline pool ja kõik kainustused ja nikerdused majade/seinte/katuste jne. Küljes. Selle koha pealt St. Paul ei valmistanud pettumust, sest kaunistatud oli ta tõesti igasuguste kujude ja figuriinidega. Sees ma seal ei käinud (kuigi arvan, et ka see on kogemus omaette) ja hoonet päris iga külje pealt üle ei vaadanud. Nii palju võin aga öelda, et ümberringi oli seal ikka arvestatav rahvahulk, kes olid kõik sinna tulnud ilmselt sama plaaniga, millega mina: ühk Londoni landmarkidest oma silmaga üle vaadata.

The Royal Court of Justice 

Selline väike pubi/tavern siis suurte majade vahele veel püsima jäänud. 

 St. Pauli kuppel paistab (ja The Leadenhall Building ka, see on see kõver klaashoone).

 St. Pauli esine linna poolsest küljest.

Jällegi St. Pauli linna poolne külg. Siin on hästi näha, kuidas enamus vabu pindu hoonetel täis nikerdatakse.

St. Paul üle vaadatud, hüppasin aga järgmise bussi peale ja läksin edasi Toweri poole. Seal olen ma ka ikka mitu-mitu korda käinud, sest alati kui Londonis elades oli plaan linna minna, viis tee mind lõpuks ikka Toweri juurde. Ja kuigi nii Tower of London kui Tower Bridge on alati rahvast pungil ja uudistavaid turiste täis, on see siiski üks minu lemmik kohti Londonis. Vähemalt kõigi nende must-see turistikohtade hulgas.

Ega seegi kord ei olnud teistest erinev, Toweri ümbrus oli rahvast pungil. Selle põhjuseks oli kindlasti ka asjaolu, et kogu see peaaegu nädal, mis ma Londonis olin, oli ilm lihtsalt supermõnus ja suvine, päike paistis ja piiskagi vihma ei tulnud.

Toweri juures käisin ennem. Seal oli mingi üritus platsipeal, inimesed riietatud keskaegsetesse rõivastesse ja umbes sama aja stiilis telgit püsti (teate ju küll neid telke Sajandi armastusest näiteks J) ja turistid, kes olid Towerisse pääsme ostnud, jalutasid seal kõige selle keskel. Kogu seda kremplit oli mõnda aega päris huvitav jälgida, kuid lõpuks lliikusin ikka edasi Thames’i äärde ja sealt siis mööda jõeäärt Tower Bridge’i juurde. Selle kohta ei ole enam midagi väga lisada, ehk pildid räägivad enda eest...

 The Old and The New (vana ja uus) - The Tower of London and the Shard.

 Tower Bridge üle Tower of Londoni õue.

 Toweri ümbruses olid kõik puud õites, seega väga õigel ajal jõudsin Londonisse tagasi, kuna puude õitsemiste aeg on minu arust üks mõnusamaid aegu Londonis. Tavaliselt pole sel ajal ka väga palav, ega väga külm, on just paras. Eriti veel sellisel päikesepaistelisel päeval, nagu seda oli mu seekordse reisi viimane päev.

 Siin on see et expectations and reality (ootused ja reaalsus) - ehk viimasel ajal on internetis koguaeg mulle ette jäänud üks galerii maailma eri paigus olevatest landmarkidest või turistiatraktsioonidest, kus siis reklaampildil on antud koht inimtühi ja jääb mulje nagu võiks seal üksinda ringi kõndida ja kohale jõudes on kõik kohad inimhordidega kaetud. Toweri ja Tower Bridge'i ümbrus on just täpselt üks selliseid kohti :) See tähendab, et sellel pildid on näha tegelikku melu Toweri ja Bridge'i ümbruses (nii et ärge laske ennast inimtühjadest klantspiltidest eksitada...).

 The Shard, mis paistab tõesti pea igasse Londoni nurka ära. Ja kuna ta seekord nii lähedal oli, siis ei saanud ju pildistamisvõimalust mööda lasta.

 Tower Bridge. 

Muide taevas tõmbus vahepeal tõesti nii tumedaks ja pilviseks, et kuigi mul oli vihmavari Londonis kaasas, hakkasin ma ennast kiruma, et miks ma küll ta hostelisse kappi jätsin... Õnneks sadama küll ei hakanud ja paar minutit hiljem oli päike taas platsis, aga ehmatas korraks ikka ära küll. 

Tower Bridge lõunakaldal asetsevad hooned. Mulle õudsalt meeldisid need rõdud. Ja nagu näha oli vesi Thames'is nii madal, et sai trepist alla jõekaldale minna. Jõe kaldal on erinevates kohtades ka lihtsalt väravad piirdeaias ja trepp, mis sealt alla viib, et soovijad saaksid mõõna ajal alla jõe kaldale minna. Sel päeval oli muideks väga palju rahvast seal all jalutamas. 

 Ja vaade Thames'i lõunakaldalt põhjapoole City'le (kuulsaimad hooned siis vasakult 20 Fenchurch, The Leadenhall Building ja 30 St Mary Axe).

Üks militaaralus, mille pardale said turistid uudistama minna.

Igatahes olin otsustanud, et Toweri juurest lähen üle jõe ja mööda jõe kallast Millennium Bridge’i juurde. Kuna tervet seda maad ei ole jalakäijate tee puudumise tõttu päris mööda jõe äärt käia pidin vahepel ikka mööda päris tänavaid minema. Ja see käik viis mind ka läbi London Borough Marketi. Issand jumal, oli see alles halb teevalik. Ma pole kunagi Londonis olnud suur marketite/turgude külastaja, eriti veel selliste, kus on kühes kohas koos mitukümmend erinevat (kiir)toidu pakkujat ja inimesed seal samas söövad. Sest no päriselt, see hais (ja ma ütlen tõesti hais, sest kõik need erinevad toidulõhnad katusega välimarketil koos mõjusid tõesti haisuna) oli jube. Lausa nii jube, et mul võttis hinge kinni ja üritasin teha mõned väga-väga kiired sammud, et kogu sellest kaosest (ja haisust) kiirelt läbi ja eemale saada. Minu jaoks on müstika, kuidas inimesed seal veel söövad. Ma saaks aru, et ok, ostad oma toidud ära, lased kuidagigi väheke ära pakkida ja lähed siis koju/kontorisse/parki (no kuhu iganes, aga mitte sinna samma kaose ja haisu keskele) ja sööd siis, aga ei. Tundus, et kõik need inimesed, kes seal olid, olid omadega jumala rahul, seega ilmselgelt oli probleem minus/ainult minul... Eks ilmselt harjuksin ma ise ka kogu selle krempliga ära, kui sellist kohta suhteliselt tihti külastada, aga niimodi ilma mingi ettevalmistuse/hoiatuse/kogemuseta sealt läbi kõndida oli ikka jube.

Mööda jõeäärt sai käidud mööda Shakespeare’i Globe’st (Shakespeare’i teater) nign lõpuks olingi Millennium Bridge juures. Kuna seal samas on ka Tate Modern, mõtlesin korraks, et astuks ka sealt läbi (sest ilmselgelt eelmiste päevade muuseumides käigud ei olnud veel piisavad), sest eelmisel õhtul kaks tüdrukut, kellega hostelis tuba jagasin, olid sellest muuseumist väga vaimustuses ja rääkisid näituste kohta ainult head. Muuseumi ees väljas ringi käies ja jõe ääres tänavamuusikuid kuulates otsustasin aga, et kuna kell on juba päris palju, selleks ajaks pisut kolm läbi, siis lähen hoopis üle jõe tagasi St. Pauli juurde, sealt bussiga Oxford Streetile ja teen hoopis ära oma shopingud.

 Men's evil manners live in brass; their virtues we write in water. - Henry VIII, Act 4, Scene 2.

 Shakespeare's Globe

 St. Paul's Cathedral ja Millennium Bridge. Ma olen juba ammu-ammu tahtnud selle silla juures ära käia, sest Harry Potteri fännina on see üks neid kohti Londonis, mis on meile HP filmidest tuttavad. Kui seda silda filmist nägin, ei olnud alguses mingeid emotsioone, aga Londonis elades koguaeg mõtlesin, et peaks selle koha ka üle vaatama, aga siis kunagi ei jõudnud ja polnud aega ja oli muid tegemisi ja... Teate ju isegi. Nüüd võtsin selle plaani ja tehtud ta saigi :) .

St. Paul's Cathedral Millennium Bridgelt tulles.

Mõeldud, tehtud. Oxford Streetile jõudes oli selge, et ega seegi kord ei jää midagi muud üle, kui väikestele sugulastele tuleb ikka midagi kaasa osta Hamleys’e mänguasjapoest. Vot see on pood, kuhu ma võiksingi jääda. No nii äge on see lihtsalt. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, aga ega küll küllale liiga tee, sest see pood on lihtsalt nii äge. Kuigi tegemist on mänguasjapoega on seal palju vaatamist ka suurtele. Mina näiteks iga kord lähen sinna poodi olles juba varem valmis mõelnud, et seekord käin kiiresti ära ja ostan ruttu vajalikud asjad ära ja lähen edasi. Kahjuks või õnneks ei ole mu külastused sinna poodi aga kunagi plaanikohaselt läinud. Seda siis tõesti sellepärast, et alati on seal uus ja huvitav kaup, töötajad mängivad (tegelikult küll demonstreerivad, aga see ei loe) kõige popimate uute toodetegaja tahest tahtmata jään ma alati ise ka neid asju vaatama ja uudistama. Viimane kord olid ägedad näiteks erinevat sorti vildikad, millega sai pildi ära värvida ja siis teisega üle värvides muutus esimese värv täiesti teistsuguseks. Või siis puldiauto, mis sõitis kõikjal. No tõesti igal pool: põrandal, seintel, laes, inimese peal jne. Seda oli küll lahe vaadata.

Ja nii seal poes uudistades lendabki aeg nagu linnutiivul ja enne kui arugi saada jõuad on juba tund või poolteist möödas, aga vajalikest asjadest ei ole ikka veel midagi leitud. Viimane kord läks mul seal eriti kiiresti, ehk et saingi enam-vähem pooleteise tunniga hakkama. Super tulemus! Ja siis läksin edasi teistesse poodidesse. Kuna mulle olid kaasa antud (ja jooksvalt tekkisid juurde) mõned tellimused, kellele mida tuua, siis otsustasin, et ostan teistele kõigepealt asjad ära ja siis hakkan endale vaatama. Esimene ring poodidele peale tehtud, asjad korvis ja kassasse. Kui ära maksin ja müüjale ütlesin, et ma võtan selle korvi tagasi (sest meenutagem, et tegemist oli laupäevaga ja Oxford Streeti poodidega, mis tähendab ainult ühte: turistide hordid! Ja muidugi olematud ostukorvide hunnikud) ja lähen uuele ringile, hakkas ta ainult naerma ja soovis edu. Ja seda mul tarvis ka läks.

Kuna ma pole muidu suurem asi poodleja ja poodides käia meeldib siis, kui neis on vähe rahvast või kui midagi tõesti juba väga vaja on, siis oli see minu jaoks nagu õudusunenägu. Poed rahvast täis, eelmistest kohtadest ostetud suured kotid käeotsas ja ostukorv ka veel näpus. Nii otsustasingi siis, et valin endale enamasti asju, mida proovima ei pea (sest proovikabiinide õudustest/kogemustest võib lugeda paar postitust varasemast sissekandest ehk ’Teine päev Londonis’). Kuigi see plaan läks ka untsu, sest mul oli kindel tahtmine endale uued teksad osta, mida aga ilma proovimata teha ei saa. See tähendas aga jällegi umbes pooletunnist proovikabiinide järjekorras seisu. Lõpuks oli ausalt selline tüdimus peal, et eskalaatoriga üles-alla sõites oleks tahtnud sinna trepile maha istuda ja mitte enam edasi liikuda.

Pärast mitut tundi shoppamist otsustasingi, et aitab nüüd küll. Seega läksin bussiga jällegi tagasi hostelisse, pakkisin oma kotid ja kodinad kokku, käisin köögis söömas ja lootsin, et ehk saab veel paar tundi magada või vähemasti pikutada ja puhata, enne kui tuleb hakata bussi peale rändama. Äratus oli mul siis 1.45 öösel. Üritasin võimalikult vaikselt ja teisi mitte üles ajamata oma asjad kaasa haarata ja minekut teha. Toauksest välja minnes astus just tuppa sisse üks neiu, kes ka meiega tuba jagas, et ’ainult enda jakk võtta’... Mis seal siis ikka, ikkagi laupäeva öö ju... Mina aga andsin oma ukse ja kapi kaardi ära ja asusin siis uuesti King’s Grossi poole teele. Algselt pidin minema küll bussiga, mis läheb Kings Grossist kell 3, aga kuna ma olin üles tõustes üsna kiire ja kõndisin ka ilmsel tkiiremini, kui esialgu plaaninud olin, jõudsin jaama just siis, kui poole kolmene buss veel ees oli. Lippasin siis kähku reisisaatja juurde ja küsisin, kas saan ka veel sellele bussile. Saatja käis korra bussis vaatamas, kas on veel tühju kohti ja kuna mõni veel oli, saingi loa bussile minna. Istuma pidin bussijuhi taha esimesse ritta, kuna mujal ei olnud enam kahte tühja pinki. Kahjuks oli see väga vale otsus, sest see, kuidas need bussijuhid linnas sõidavad on ikka õudus kuubis. Täielikud liiklushuligaanid noh. Või vähemalt mulle tundus nii, võib-olla nad ise on nii harjunud ja teavad oma marsruuti nii hästi peast, et ei näe selles kihutamises ja järskude kurvide võtmises/järsult keeramises/pidurdamises midagi halba või erakordset. Linnast välja jõudes üritasin ma uuesti magama jääda, et seda sõitu mitte rohkem näha. Ja üsna varsti olingi Stanstedis tagasi.

Statementboard millest iga kord hostelis oma tuppa minnes mööda käisin. Ja kuna mulle see teks seal meeldis, siis pidin endale sellest pildi tegema.

Kuna mul tagasi tulles oli vaja oma kott ära pagasisse anda, ei saanud kohe securitist läbi minna ja mõtlesin, et pean ootama, kuna letid lahti tehakse ja kotte/kohvreid vastu võtma hakatakse. Aga Stansted on ju järjest remonditud ja uuendatud ja Ryanair on sinna endale lettidele lisaks pannud self-service letid. Ehk siis skännid oma lennupileti ära, paned koti kaalule ja kui on normaalkaalus (ehk selles ulatuses, mis kg’ne kott on piletile juurde ostetud) saab sanga külge asetatava kleebise välja printida ja kotile külge kleepida. Ja selle kõigega seoses ka üks eriti eredalt meelde jäänud seik.

Mina ei tea, mis värk sellega on, aga peaaegu iga kord, kui ma kuskil lennujaamas olen, satun ma kokku ühte kohta mingite eestlastega, kes arvavad, et nemad on maailma naba, kõik teised peavad kas nende käske täitma või pikalt käima, ja no üldiselt käituvad nagu matsid (sorry, aga nii lihtsalt on). Seekord oli samamoodi seal samas kottide kaalude juures. Neid kaale oli mingi 6-8 reas, iga järel üsna arvestatav järjekord ja reegel oli selline, et prindid oma sildi välja ja lähed pika tiiruga järjekorra lõppu (kuhu läksid kõik, kellel silt trükitud ja ootasid, kuni tuli nende kord, et oma kott lindile panna ja ära saata). Mina olin teise kaalu taga, sain oma koti sildistatud ja lindijärjekorras olevad inimesed ütlesid, et neil läheb oma asjade ja kottide hunniku sorteerimisega veel aega, et ma võin oma väikse kotiga nende ette minna. Ja siis need eestlased. Neid oli siis kaks naist ja umbes eelkooliealine laps. Ja kaks suurt kotti. Sildistasid nemad siis oma kotid ära ja trügisid esimese kaalu tagant lindi järjekorda vahele. Nende taga oli aga üks mees, ilmselt mingi grupijuht või midagi taolist, koos suure alusetäie kohvritega, kes ütles neile eestlastele, et järjekorra lõpp on pea saali teises otsas ja mingu nad seisku sinna, mitte ei trügi vahele. Üks naine oli suht nõus, et no lähme siis järjekorra lõppu, pole probleemi. Aga teine. See kukkus kohe karjuma (reaalselt üle ootesaali), et kes sina oled et tuled meile midagi ütlema ja kui me panime esimese kaalu juures kottidele sildid külge, siis siin ka järjekorda astume ja mingu see mees ise järjekorra lõppu kui tahab. Ja no lõpuks saadeti see mees ilusti pikalt ja laialt üsna pimedasse kohta. Ega too mees ka vastust võlgu ei jäänud ja asi läks nii käest ära, et Ryanairi töötaja pidi vahele astuma ja palus eestlastel ikka järjekorra lõppu minna. Aga kas nad läksid? Ei. Istusid oma vahele trügitud kohas edasi, tegid näo, et ei mõista midagi, mida too töötaja räägib ja siis kirusid eesti keeles nii toda meest, kes neile reegleid üritas selgeks teha, kui ka Ryanairi töötajat...

Ja mina siis seisin seal ja mõtlesin, et ei tea, kas sellised inimesed tõesti ei mõtle, et nad võivad küll eesti keeles rääkida, aga alati on ümberringi keegi (eriti Uks ja Londoni ümbruses olevates lennujaamades), kes samuti seda keelt räägib ja aru saab... Ma ise alati selliseid matslikke eestlasi nähes teen näo, et ei saa millestki aru, mida või keda nad pärast oma räuskamishooge eesti keeles sõimavad, aga alati mõtlen kui nõme selline käitumine on. Ja alati tahaks neile kõva häälega öelda, et kuulge, siin on inimesi, kes teist aru saavad, rääkige te mis keelt tahes, seega tasuks ennem mõelda, mida avalikus kohas suust välja aetakse. Aga sellistele vist isegi see noomitus kohale ei jõuaks ja nad käituks ilmselt samamoodi edasi...

Nii et PS! Kõik eestlased, kes ennast sellest viimasest seigast ära tundsid, alati tasuks meeles pidada, et ükskõik kus te ka olema ei juhtu, alati on ümberringi keegi, kes teist aru saab, seega tasuks oma käitumist ja kõne natuke vaka all hoida...

Igatahes, kõik need seigad seljataha jätnud, jõudsin ma ilusti Eestisse tagasi, küll üsna lühikeseks ajaks, sest ees ootas kohe teine reis, aga siiski tagasi.

Järgmises postituses saab aga juba lugeda mu reisi kohta Brüsselisse ja külastuses Europarlamenti.

Seniks aga,

XoXo,

Agne