Teine päev Londonis – Leichester Square entertainment!!!

Teine päev Lndonis algas üsna vaevaliselt. Olin äratuse pannud mõni minut peale kaheksat, et enam-vähem poole üheksast sööma minna, aga no kuidagi ei viitsinud enne poolt üheksat voodist välja ajada ennast. Oleks hea meelega teise külje keeranud ja edasi maganud, aga et köök pandi kinni 9.30 ja sellega oli ka hommikusöögi aeg läbi, siis pidin ennast ikka kohale vedama. Hommikusöök oli nagu hostelites ikka, tehelikult ta on isegi enamikes hotellides suht sama: kohv, tee, kakao, morss/mahl, (röst)sai, helbed, piim ja nende kõrvale siis võid, moosid, nutella, pähklivõi jne.Õnneks oli seekord helveste valik vähe suurem ja sai igal hommikul erinevat sorti süüa ning ei tekkinud tüdimust.

Peale hommikusööki läksin oma tuppa tahasi ja mõtlesin, et mida siis nüüd ette võtta. Kuna mul varasemalt mingit kindlat plaani ei olnud, otsustasin, et kuna ma kõigi nende kolme Londonis elatud aasta jooksul ei käinud väga näiteks kuskil sellistes tüüpilistes turistikohtades, siis teen seekord seda. Ehk siis surun kolme aasta jooksul välditud kohad kolme päeva sisse ja külastan nii palju erinevaid muuseume ja turistikaid, kui vähegi viitsin (ja ajaliselt jõuan).

Hostelist hakkasin enne lõunat liikuma ja esimeseks sihtkohaks võtsin Parliament Hill’ile Hampstead Heath’i pargis. Sealt ülevalt mäe otsast avaneb Londonile üsna hea vaade, lisaks on pargis veel nii mõnigi tiik mis on asustatud partide, luikede ja teiste lindude poolt. Istumiskohit jagub ka üles/alla ronijatele iga raja kõrval piisavalt, nii et I approve, ja kes soovib vähe kõrgemalt/panoraamilt Londonile pilgu peale visata, siis Parliament Hill on üks koht, mida tasub külastada. Muidugi arvestama peab igasuguste kraanade, ehituste ja muude construction site’dega, mis võivad vaadet rikkuda, aga isegi nendega koos on ülevaade linnale päris hea.

Teravam silm seletab ehk juba sellel pildil ära mõned Londoni landmark'id, ehk vasakul pool paistab 30 St. Mary Axe tipp, sellest veidike paremale 20 Fenchurch, The Shard'i leiab vast igaüks pildilt üles ja näiteks keskelt veidi paremale jääb London Eye tipp.

Sellel pildil on paremini näha mõned tuntuimad hooned: vasakult teine (see kumer) 30 St. Mary Axe, keskel 20 Fenchurch ja paremal The Shard.

 Siin siis keskel näha London Eye tipp ja paremale poole umbes veerandi pildi jagu liikudes paistab ka Big Ben'i tipp.

 Kõik Hamstead Heath'i pingid, millest ma möödusin, olid kellelegi pühendatud, mõned olid ka tsitaatidega kaetud.

Live today - Forget the cares of the past.

 Luik ja part järvekest jagamas.

Pardi ees olev aed oli koerte ujumisala eraldamiseks ülejäänud tiigist - kallastel olid kindlad kohad, kus oli koerte jaoks n.ö. ujumisbasseinid tehtud ja ülejäänud tiik oli aiaga piiratud, et keegi suvalisest kohast sinna sisse ei saaks.

Hamstead Heath’ist võtsin edasi suuna Oxford Streeti pole. Selle tänavaga on vist kõigil Londonlastel (või Londonis vähe kauem viibinud inimestel) täielik love-hate relationship. Selles suhtes on ju hea, et jalutad mööda tänavat ja kui mingi meeldiv pood ette jääb, astud sisse. Tundub super, kõik on käe-jala juures ja no peaaegu kõike saab, mida hing ihaldab. Aga! Oh need turistide hordid!!! Õudne! Londonis elanune jääb automaatselt selle linna rütm külge ja üsna pea avastad, et oled ise täiesti tüüpiline londonlane: igale poole on kiire, tänaval aeglaselt kõndijatest üritad kiirkõnniga mööda saada, etiri hull on asi siis, kui terve kõnnitee laiuselt reas kõnnitakse (ja seda muidugi aeglaselt nagu teod) või keset kõnniteed seisma jäädakse (kõige hullem surmapatt on seda teha terve grupiga ja ootamatult). Ja no nii ka seekord. Mina mõtlesin, et käin nendest poodidest kiiruga läbi, millest teadsin, et nagunii ma midagi tahan ja siis lähen edasi. Aga ei. No need turistide hordid noh! Kui lõpuks pärast pikka põiklemist ja ootamatuid peatusi lõpuks sihiks võetud poodidesse jõudsin, oli seal seis enam-vähem sama – turiste pood täis ja siis põikle seal vahel ja ürita midagi ülesse leida või kauemaks vaatama jääda. Suht mission impossible.

Lisaks iga kord Londonis poes käies (ja siinkohal mõtlen ma ikka rohkem riidepoode), eriti Oxford Streetil, imestan ma ikka sealsete klientide käitumise üle. Kui keegi tõelist elamust tahab, siis Oxfrod Streeti Primark on nagu tžungel, seda eriti reedel ja laupäeval, kus võib no reaalselt kõike näha. Riided vaadatakse ära ja visatakse kärtsus hunnikusse tagasi (olen päris tihti imelikke pilke tunda saanud, kui hunnikust võetud riideeseme pärast ära vaatamist uuesti samamoodi kokku lapin ja korralikult tagasi omale kohale panen), või olen mõned korrad juhtunud nägema ka seda, kuidas maha kukkunud asju koristaja lapiga mööda põrandat hunnikusse lükkab, et need siis uuesti kokku lappida ja oma kohale tagasi viia. Jalanõude osakonnas võib jalad välja väänata või luud maas vedelevatesse jalanõudesse komistades ära murda ennem kui soovitud/meeldiva/kaugemalt silmatud paarini jõuad. Ja no proovikabiinidest ei tasu vist rääkidagi, sinna minekut ootad kõigepeal umbes pool tundi järjekorras (reede, laupäev isegi kauem), enne sisse saamist avastavad paljud, et max kaheksa eset tohib proovimiseks kaasa võtta, kabiini jõudes on seal juba eelmiste klientide poolt hunnik asju jäetud, nii et enda kotti (mille võib kaasa võtta, aga ostukorvi ei või) või muid asju, kaasa arvatud riideid, mida proovima läksid, ei olegi enam väga kuskile panna. Nii et jah, kes tahab sedamoodi elamust kogeda, siis Primark, eriti Oxford Streeti omad, on pood, kus kogeda kultuuri stiilis kõik mis käest kukub see sinna maha jääb. J

Oxford Streeti hullumeelsusest pääsenuna tuli mulle meelde, et ma pole kunagi Londoni M&M’si poes käinud, seega tegin ühe kiire otsingu internetis ja tuli välja, et see on Leicester Square’il. Sinna poole ma oma sammud siis seadsingi. Kohale jõudes mõtlesin, et istun natuke aega ühe puu all ja söön hommikul kaasa võetud õuna ära, sest no pool päeva juba linna peal ringi patseeritud ja ainult hommikusöögist oli selleks ajaks ilmselgelt vähe (arvestades veel seda, et eelmisel päeval sõin terve päeva jooksul ainult ühe tupla ja pool liitrit vett...). Aga avastasin hoopis ühest nurgast M&M’si poe ees üsna suure rahvamassi midagi vaatamas ja üsna häälekalt kaasa elamas. Street performers, ehk siis inimesed, kes tänavatel esinemas käivad. Mõni kord on selleks esinejaks ainult üks inimene, mõnikord terve grupp, mõni laulab (vahel kitarri või süntesaatori saatel, mõnel on terve kõlarite-võimendite tehnika kaasas), mõni tantsib, mõni teeb trikke või midagi hoopis muud. Ühesõnaga, tavaliselt leiab neid igalt poolt turistiderohketest kohtadest ja kunagi ei tea, millise esineja otsa sattuda võid. Aga need seekordsed siis kogusid rahva oma elava suhtumisega kokku, valisid rahva seast neli vabatahtlikku (varem vist oli vähem neid nagu ma aru sain, aga mina jõudsin kohale, kui neljandat välja valiti) ja lasid oma rahakogumiskübaratel ringi käia, aga seda ka mitte nii, et pange aga raha sisse ja andke edasi, vaid tehti rohkem ennustuse/võistluse moodi, et kes arvab, et üks esinejatest triki ära teeb või kes suurima rahasumma kübarasse paneb (kõik suuremad annetajad said ka rahvalt poolt suure aplausi osaliseks). Ning siis oli triki aeg. Ühest otsast ajati rahvas laiali, et vahekäik teha, vabatahtlikud aeti üksteise kõrvale kokku ja kästi neil kummardada. Ning edasist võib vaadata videost ;) :

Esinemine vaadatud, puhkasin veel natuke jalga kivimüüril ja siis läksin M&M’s World’i. Sisse astudes lõi kohe mõnusa shokolaadi lõhna vastu ja no kui oleks vaid saanud seda lõhna pudeliga kaasa võtta. Nii mõnus oli. Kui ma algselt arvasin, et seal rohkem neid komme igas variandis on, siis see oli natuke ehk pettumuseks, sest enamus poodi oli siiski üles seatud igasuguse muu (või no selles suhtes ikka M&M’sidega seotud, aga mitte kommid per se) nänniga: riided, padjad, kruusid, topsid, taldrikud jne. Lisaks oli muidugi igasuguseid erinevatesse karpidesse pakitud variante M&M’sidest, aga kui nüüd võrrelda hinda seal poes olevatega ja tavalisest poest ostetava paki M&M’s kommidega, siis oli hind ikka märgatavalt kallim. Aga samas, eks karp ja välimus ka maksab. Muidugi oli võimalus ka ise endale kotikesse endale meelepärane segu kommidest kokku miksida, seda kahjuks ainult tavalistest, ilma pähklita M&M’sidest (muideks mulle jäi silma, et vist kõikides karpides ka olid ainult tavalised nööbikad M&M’sid ja mitte pähkliga, nagu ühe variandina tavapoes müüakse). Lisaks oli seal mingi aken, kust sai siis n.ö. tagatoa tööd ka näha, vist oli kommide pakendamine neisse karbikestesse või midagi, ma väga seda ei jälginud ja tähele ei pannud, seega selle kohapealt pead päris anda ei julge. Aga muidu oli see pood ka äge. Selles suhtes, et esimese korra käid seal ära ja on huvitav, aga teist korda saaks vist palju kiiremini selle kõik läbi käidud (erinevalt ühest teisest minu lemmikpoest Londonis, kus iga kord käies aeg kulub linnutiivul ja märkamatult mingil hetkel avastad, et oled poes juba mitu tundi olnud), sest ma miskipärast ei usu, et neil seal see sortiment nii palju muutub, et iga kord oleks midagi (väga) uut vaadata ja uurida...

 

 London's sweetest attraction! 

 M&M's Road

 Mõned kommikarbid, enamasti oli neis see 150-250g komme...

 Ja sellised vahvad tassikesed, päris suured olid teised tegelikult. Ma siiamaani kahetsen, et endale ühte kohe ära ei ostnud. Mõtlesin, et viimasel päeval kui nagunii shoppama lähen, siis ostan, aga vot läks hoopis teisiti...

Ja see siis oligi selleks päevaks minu poolt suhteliselt kõik. Poest väljudes oli Square’i nurga hõivanud eelmiste esinejate asemel juba uus grupp ja eelmised olid teise nurka liikunud. Mina seadsin sealt sammud uuesti Oxford Streetile, et sealsest inimsummast läbi sumbata ja bussipeale minna. Bussilt maha, kiirelt McDonald’sist läbi, üks eine ja tagasi hostelisse. Tagasi olin ma küll vist umbes seitsme-poole kaheksa ajal, aga kuna ma olin eelmisest päevast ikka päris väsinud ja terve päeva linnapeal veetnud, siis otsustasin, et selle neljapäeva õhtu võtan veidi rahulikumalt ja puhkan korralikult välja, et siis järgmistel päevadel võimalikult palju kohti läbi käia ja huvitavaid asju näha.

Kus ma veel käisin ja mida tegin saab lugeda aga juba järgmisest postitusest.

Seniks aga,

XoXo,

Agne