Tagasi Londonis - Kip Moore'i kontsert!!!

Nonii, noni, nonii…

Nii pikk aeg on eelmise ja selle postituse vahele jäänud – viimane on tehtud 2015 aasta augusti lõpus. Siis sai mainitud, et alustan sügisest õpinguid Tartu Ülikoolis, mida ma ka tegin, seega võib esimese õppeaasta lõpus oodata võrdlevat postitust Eesti ja UK ülikoolidest.

Kuna mul oli aprilli lõpus ja mai alguses järjest kaks reisi, üks Londonisse ja teine Brüsselisse, siis mõtlesin, et panen hoopiski nende reiside suuremad seigad kirja. Ja kuna pilte on palju, siis vähemalt Londoni reisi igast päevast tuleb erladi sissekanne. Brüsseli muljed (ja pildid) mahutan vast ühte postitusse ära.

Seekordse Londoni reisi põhjuseks oli kontsert. Kip Moore, USA kantriartist (kui kantri ta on otsustab igaüks muidugi ise…) esines Londonis ja kui ma jaanuari teises pooles sellest teada sain, olin paugupealt surmkindel, et sinna ma lähen. Ootasin pingsalt pea poolteist nädalat kuni piletid müügile tulid ja ostsin enda oma kohe ära (28€, nagu poolmuidu saadud…). Hea oli muidugi, et nii vara selle ära ostsin, sest vaatamata kontserti suuremasse kohta ümber viimisele olid piletid ikka aprilli alguseks välja müüdid. 

Veebruari alguses hakkasin ka lennupileteid vaatama, aga nende ostmiseni jõudsin alles kuu lõpus (teate ju küll, 7 nädalat enne reisi on väidetavalt piletid kõige odavamad…). Edasi-tagasi Londonisse 88€ lennata on minu arust päris hea diil. Pluss veel ühe otsa kohver (viimasel minutil lisatud, seega 25€, oleks selle kohe piletitele juurde pannud oleks palju odavamalt saanud), majutus neljaks ööks ( hostelis kontsertipaiga lähedal (no reaalselt ümber nurga ja viis minutit jalutada, 57€), transport Stanstedi lennujaamast Londonisse ja tagasi (16£ ehk siis kuskil 20€ ringis) ja ühistransport linnas liikumiseks (jällegi panin oma Oysterile 16£ ja sõitsin). Lisada sellele juurde veel mõned söögid-joogid, mis linnast sai ostetud ja saab kokku ikka väga super tulemuse – mega elamus ja neli päeva Londonis natuke rohkem kui 200€ eest. Pole paha!

Aga nüüd siis päris reisi juurde. Londonisse läksin 27. aprillil. Lõunal läks lennuk ja õhtul oli kontsert. Olin juba kõik täpselt välja arvutanud, et mis kellast jõuan Stansted’i, mis kellase bussiga sealt Londonisse, kaua hostelisse kõnnin ja kaua siis sättimiseks aega on. Aga nagu alati ei lähe kõik plaanipäraselt. Esiteks jäi Tallinnas lennuk hiljaks. Pidi kell 12 välja lendama, aga vist 12.20 saime alles liikuma kuskile poole. Kohale jõudis ta umbes 15 minutit hiljem. Mina siis juba vaatasin pingsalt kella, et kas jõuan bussile, mis pidi minema 13.30, või mitte. Kuna oli kolmapäev, siis õnneks ei olnud rahvast dokumendikontrollis palju ja mina kasutasin ära meie kiibitud passi võimalust, et kiiremini kontrollist läbi saada. Muidu ID-kaardiga oota seal järjekorras ja siis veel ikka tükk aega kuni kontrollitakse, kas on ikka õige dokument ja kas olen ikka mina see (ehk siis kas pilt ja isik lähevad ikka kokku) jne. Kontrollist läbi saanud, peaaegu et jooksin bussipeatuse poole, sest napilt oli veel aega. Napilt kohale jõudes nägin ainult, kuidas reisisaatja pani väravat kinni ja buss välja tagurdas… Vandusin küll natuke, aga läksin siiski paari teise inimesega järjekorda seisma, et järgmisele bussile saada. Ma mõtlesin veel, et pean vist isegi uue pileti ostma, aga ei, sain ikka varasemalt ostetud piletiga lihtsalt järgmise bussi peale (sest neil bussidel on enamasti +/- 1 tund mil saab sama piletiga reisida, ehk siis saab ka minna näiteks tund varem või tund hiljem (või vahepealsel ajal) bussipeale ja ei pea kindlasti piletil näidatud aega ootama). Järgmine buss pidi väljuma 14.00 ja ma lasin peas juba uued ajad läbi, et mis ajal olen linnas, kaua hostelisse, jne.

Bussiga sain Kings Crossi jaama. Kui alguses pidin ikka Victoriasse sõitma, siis lõppkokkuvõttes tuli see väga kasuks, et need bussid olid Kings Crossi ümber suunatud. Nimelt oli seal samas, umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel nii mu hostel kui ka Koko, kontsertipaik kuhu ma samal õhtul minema pidin. Hostelisse jõudes tegin check-ini ära, viisin asjad tuppa ja läksin esimesele poetiirule, sest olin kindel, et järgmisel hommikul ei viitsi ma hakata otsima kohta, kus saaksin Oysterile (Londoni ühistranspordikaart) raha laadida ja samuti tahtsin kohe osta endale kohaliku telefonikaardi, et saaksin internetti kasutada. Alguses mõtlesin küll, et vahet ei ole, kasutan oma Eesti kaarti, aga Elisa teeb välismaal internet kasutamisele nii super pakkumised (loe: põhimõtteliselt olematu internet 5€ päevas), siis otsustasin ikka kohaliku kaardi kasuks. Käisin veel läbi toidupoest, et midagi söögipoolist osta ja siis hostelisse tagasi. Kiirelt pesust läbi ja sättima.

Kontsertimaja uksed pidavat lahti tegema kella 19st. Mina jõudsin sinna mingi 18.40 ajal ja ümber nurga keerates mõtlesin küll, et oleks võinud ikka palju varem kohal olla, kuna järjekord oli selleks ajaks juba meeletu. Saba lõppu otsima hakates aga avastasin, et järjekord, mida alguses arvasin olevat L-kujuliselt ümber maja kahe külje oli hoopis topelt L- kujuline, ehk siis peauks oli samal küljel, kus mina, sealt läks järjekord ümber nurga kuni maja teise nurgani ja siis keeras tagasi, peauksest mööda ja veel mööda tänavat edasi.

Uksed tehti lahti alles 19.10 ja siis hakkas järjekord ikka väga aeglaselt liikuma. Kui alguses tundus see küll väga jama, sest kindel oli, et niimodi päris lava ette kohti ei saa, siis ümber nurga keerates tundus, et väga hea oli, et kogu see värk nii aeglaselt liikus. Nimelt natuke ennem tagasi keeramise kohta märkasime, et oi, näe, Kip on väljas ja jalutab seal ringi ja ajab fännidega juttu, jalutas meist ka mööda ja soovis meile mõnusat elamust. Juba siis jäi mulje, et tegu ei ole mingi ennast täis staariga, kes arvab endast jube palju ja ei võta vaevaks oma fännidega suhelda…

Igatahes, saime lõpuks majja sisse, andsin oma jaki ära ja siis oli valida, kas lähen teisele rõdule, esimesele rõdule või alla põrandale. Mu valik langes viimase kasuks ja õnneks ei olnud see nii rahvast täis, et oleks pidanud kuskil taga otsas passima, vaid sain suhteliselt hea koha lavale päris läheda.

Soojendajaks oli Max Milner and the Community. Kuna soojendaja lisati ürituse kavva suhteliselt viimasel minutil, siis minu jaoks oli Max üsna tundmatu nimi, aga rahva seast oli kuulda, et ta oli mingis UK talendisaates osalenud. Wikipedia järgi oli selleks saateks The Voice UK. Nüüd peale kontserti olen mõnda arvustust ja teiste külastajate kommentaare lugenud ja mõned on väitnud, et Max ei olnud just parim valik soojendajana, aga ma pean ütlema, et mulle ta täitsa meeldis. 

Max and the Community tulid lavale 19.45, kuigi algselt pidid alustama 19.30, aga ilmselt venis kogu asi uste hilisema avamise tõttu. Sellegipoolest tegid nad oma poole tunnies seti ära ja lõpetasid 20.15. Kuna soojendaja oli juba hiljaks jäänud, tõsteti ka Kipi esinemine hilisemaks - kui algselt pidi ta laval olema 20.30, siis tehti ikkagi kahe esineja vahele plaanitud poole tunnine paus ja lavale tuli ta 20.45. Ja siis hakkas alles õige möll pihta!

Ma ei hakka siia üles kirjutama iga laulu ja järjekorda, milles Kip neid esitas (sest ilmselt pole mul kõik enam nii detailselt meeles). Aga kogu see esinemine oli vägev. Kui muidu on ta laulud sellised keskmise tempoga ja ikka kantri juurtega, siis live´s oli kogu show rohkem rockilik. Ja rahvale läks see väga hästi peale, kõik elasid kaasa, laulsid kaasa ja oli näha, et inimesed tõesti nautisid seda esinemist. Mina küll nautisin.

Lisan siia ka hunniku pilte ja ka video mõnede parimate hetkedega. Kuna kontsert kestis peaaegu kaks ja pool tundi, siis võib kindlalt järeldata, et need ei olnud kindlasti ainukesed parimad hetked kogu kontserti jooksul (sest 2.5 tunnist kontserti 10-15 minutiga kokku võtta on lihtsalt võimatu). Ja kuna Kip on tuntud selle poolest, et kui kellelgi on kontserti jooksul telefon liiga kaua käes, jätab ta kogu asja pooleli ja palub sellel inimesel oma telefoni ära panna ja hetke nautida, siis ma üldse ei plaaninudki mingeid väga pikki videosid teha ja keskendusin ka rohkem kontsertile endale, kui parima pildi/video saamisele. Esimestes ridades olijad näiteks seda ei teinud ja ühel hetkel Kip tõesti korjas paaril inimesel telefoni käest ära ja pani need lava taha otsa maha :). 

Lisaks vabandan ette ära video kvaliteedi pärast, sest ilmselgelt ei olnud võimalik mul täiesti paigal seista, kui neid filmisin, nii et sorry!...

Esimene video on siis mõnest klipist lugudest I'm to Blame ja Hearts Desire. Kui video alguses on nii mõndagi telefoni rahva seas näha, siis lõpu poole jääb neid ikka palju vähemaks.

Magic'u algus, lugu, mille Londoni esitusest ma pole kahjuks Youtubest ühtegi videot leidnud. Aga see on vist mõistetav ka, kuna sellele loole elasid vist tõesti kõik kaasa ja telefone väga rahva seas selle loo ajal näha ei olnud... Ja teine lugu on Something 'bout a Truck, üks Kipi esimese albumi (kui mitte üleüldse) kõige tuntumaid lugusid.

Video lugudest Faith When I Fall ja Free Fallin´ mis olid kohe nii kokku miksitud. See oli ühtlasi ka esialgse set'i viimane lugu, peale mida bänd lavalt ära läks ja kohe tagasi kutsuti.

Aga üldiselt oli väga äge ja ma olen ikka ülirahul, et endale selle pileti ostsin ja kontsertile läksin. Kõige lõbusam oli muidugi veel kontserti lõpus, kui viimase laulu ajal ütles Kip, et kõik kes peale kontserti veel kohal on, saavad autogrammi. Ja sellega olekski nagu kõik pidanud olema, aga ei. Rahvas kutsus kogu bändi lavale tagasi ja saime veel mitu lisalugu. Ja siis hakkas trügimine välisukse poole, sest kõik arvasid, et autogrammide jagamine ja kogu muu värk toimub väljas. Nii siis oligi esimese ringiga Kokost väljas tagumise ukse ja Kipi tuuribussi juures ikka korralik paari-kolmesaja pealine rahvahulk, kes kõik pingsalt ootasid. Seda muidugi hetkeni, mil keegi ütles, et kogu see värk toimub hoopis Kokos sees. Enamus inimesi üritasid selle teate peale tagasi majja sisse saada ja umbes kahel kolmandikul see ka õnnestus. Mina jäin aga pika ninaga, sest otse minu ja ühe minu kõrval oleva tüdruku ette pani turvamees käe ja teatas, et kontsert on läbi ja maja kinni ning kes juba korra välja on läinud, enam sisse ei saa... Jama!

Kuid keegi ei lasknud ennast sellest heidutada ja tagumise ukse/bussi juurde kogunes seekord umbes sajast inimesest koosnev rahvahulk. Ning siis hakkas ootamine. Esimesed 15-20 minutit oli enam-vähem oodata, natuke külm oli ja jalad valutasid, aga mõtlesin, et kannatan ära, kaua see ootamine ikka kestab. Eriti arvestades veel seda, et mida kauem oodata tuli, seda rohkem inimesi otsustas, et nad ei viitsi ja lähevad minema. See mulle sobis. Kui juba pool tundi oli oodatud ja üks crew liige (see sama cap’iga tüüp, kes esimese video alguses ja lõpus Kipile kitarri toob ja veits laval askeldab) ütles, et kindlasti läheb veel aega, siis käis esimest korda peast läbi, et äkki läheks hostelisse ära. No kõht oli tühi, väsinud ka juba ja no aina külmem hakkas. Mingi 40 minuti peal mõtlesin uuesti, et läheks ära, aga siis otsustasin ikka, et no ma olen juba nii kaua oodanud ja kui nüüd ära lähen ja Kip mingi viis minutit hiljem välja tuleb, oleksin ma küll enda peale väga vihane. Seega seisin aga edasi. Või no tammusin ühelt jalalt teisele, sest paigal seista enam ei kannatanud. Ja kui oli juba näha, et kogu kraam (muusikariistada ja muu värgendus) on bussidele ja autodele laetud ja teised bändimehed välja tulid, oli selge, et enam kaua ei lähe.

Õnneks ei läinud ka. Edasi tuli oodata vähem kui kümme minutit, kuni Kip välja tuli. Ja oh seda rõõmukisa, mis siis kostis nende umbes 25-30 inimese suust kõlas, kes olid veel külma trotsides ootama jäänud. Nagu oleks kontsertisaalis tagasi olnud.

Ukse ees olevad inimesed palusid küll, et Kip teeks veel ühe laulu (sest seda oli ta varasemalt teinud umbes nädal varem nii Dublinis kui Glasgows), aga ei läinud õnneks. Üks tüdruk sai ukse kõrval kallistuse ja siis liikus Kip edasi bussi poole. Mina olin seal suhteliselt järjekorra lõpus, seega bussi kõrval ja kui Kip lähemale jõudis küsisin, kas võin talle kalli teha, sest ees pool toimunut nähes mõtlesin juba, et kui autogrammi või pilti ei saa, siis tvõiks vähemalt sedagi. Ja no muidugi võisin. Kuna Kip kandis ainult sama särki, mis tal laval seljas oli ja ma oma külmade kätega talle pihta läksin, siis ütles ta, et oleks pidanud jaki selga panema J. Ning ümberringi kuulsin kohe teiste suust sosinat, et mis ma ütlesin, et kalli sain ja kadedaid pilke oli nii mõnigi. Peale kallistust läks Kip bussi ja kõik arvasid, et nüüd ongi kõik ja pilti ega autogrammi ei saagi, sest buss pandi isegi käima, kuid keegi ootajatest ei liikunud kuskile. Aga ei, Kip tuli uuesti välja, seekord jakk seljas, ja hakkas ootajate piletitele autogramme jagama. Õnneks hakkas ta seda tegema bussi poolsest otsast, seega need, kes varem maja ukse juures ootasid olid nüüd järjekorra lõpus ja mina suht alguses.

Never stop dreaming - Kip M.

Kui minu ees üks neiu pilti ka teha küsis, küsisin mina enda taga olevatelt tüdrukutelt, kas nad teeksid pilti, kui minu kord kätte jõuab. Nad olid muidugi nõus ja ma andsin neile oma telefoni ning läksin ise Kip’i juurde, et pilti küsida, mille peale ta vastas, et muidugi saab ja tõmbas kohe uuesti kaissu. Pildid tehtud krabasin telefoni tagasi ja küsisin, kas ta ka autogrammi telefoni tagakaanele kirjutaks (erinevalt enamusest oli mul netist ostetud pilet, mis Kokosse sisenedes ära võeti, teistel rebiti ainult ots maha). Kip võttis telefoni enda kätte ja oli juba valmis risti üle kaane kirjutama kui avastas, et keset kaant on tekst. Luges selle läbi, kirjutas autogrammi selle alla ja ütles, et talle meeldib, mis seal kaanel kirjas on ning siis andis telefoni tagasi. Seejärel ei astunud ta järgmiste järjekorras ootajate juurde, nagu esimeste inimestega tegi, vaid küsis, mis mu nimi on ja surus kätt ning teatas, et on meeldiv tutvuda. Oli küll jah! :). Siis uuris, kuidas mulle kontsert ja kogu see üritus meeldis ja ajas veel paar minutit juttu, kuni minu taga olevad tüdrukud kannatamatuks muutusid ja hakkasid oma pilte ja autogramme nõudma. Kip kallistas mind selle peale veel korra, ütles, et „Take care, sweetheart!“ ja hakkas järgmiste piletitele autogramme kirjutama. Ma läksin järjekorrast veits eemale, aga päris ära veel ei läinud, jälgisin kogu seda värki veel ikka päris hea tükk aega, kuni otsustasin, et ikka liiga külm on ja läheks nüüd ära tagasi hostelisse. Kip jäi veel viimastele ootajatele autogramme jagama ja pilte tegema, aga see aeg mis ma seal olin ta kellegi teisega küll kauemaks rääkima ei jäänud – kui autogramm antud ja mõnikord ka pilt tehtud, liikus edasi järgmiste juurde. Makes it feel so much more special! ;)

Me and Kip

Ma hostelisse jõudsin tagasi natuke enne poolt ühte öösel, panin Kipiga pildi Facebooki ja magama jäin natuke enne ühte UK aja järgi, mis tähendas, et olin selleks päevaks üleval olnud jutti umbes 23 tundi. Ja hommikul oli äratus juba paar minutit peale kaheksat.

Kokkuvõttes oli küll väsitav päev, aga kõik see reisimine, kõndimine, ootamine ja kõik muu oli nii seda väärt. Kontsert oli vägev, sain pildi ja autogrammi ka, nii et enam paremini vist ei olekski saanud minna.