Kolmas päev Londonis - muuseumid!!!

Kolmas päev Londonis algas jälle suhteliselt varakult, aga seekord olin ettenägelik ja panin äratuse alles poole üheksaks, et siis üheksaks hommikusöögile minna. Selleks päevaks olin juba plaanid valmis teinud ja teadsin, et enamuse päevast veedan erinevaid muuseume külastades. Milliseid, selles ei olnud veel päris kindel, aga teadsin, et alusrtan rahvusgalerrist ja sealt siis vaatan edasi, mis lähemal on ja kuhu bussid liiguvad.

National Gallery’s olin veidi enne lõunat. Ma olin enne sealt ikka väga palju kordi mööda käinud, aga kunagi polnud sisse astunud. Seekord otsustasin selle asjaga siis kohe ühele poole saada ja sellepärast alustasingi sellest galeriist.

National Gallery

Kunstihuvilistele on see koht ikka täielik dream. Hästi palju erinevate ajastute kunsti, erinevad autorid, erinevad teemad jne. Mina hakkasin ühest otsast pihta ja järjest erinevaid saale läbi käima. Pärast paari esimest laasi ja ruumi oli küll küsimus, et kas kõik ongi ainult mingid usulise (kristliku) sisuga maalid, aga mida saal edasi, seda rohkem tuli ka minu jaoks rohkem tuntumate kunstnike töid. Gümnaasiumi kunstitunnis Rembranti, Elderi, madalmaade ja muude kunstnike kohta õppides poleks osanud arvatagi, et kunagi nende töid ise oma silmaga näen. Aga näed, olid täitsa olemas need seal. Lisaks veel igasuguste muude kunstnike tööd erinevatest ajastutest, ajutised näitused ja kõike muud. Väga huvitav oli küll.

Bartholomaeus Spranger'i "The Adoration of the Kings" (umbes 1595)

Garofalo "The Holy Family with Saints" (umbes 1520)

Muidugi National Gallery’sse minnes peab kindlasti infoletist või kuskilt sissepääsu lähedalt kaasa haarama ühe kaardi moodi voldiku, millelt saab siis jälgida, mis ruumis hetkel viibitakse ja kuhu edasi minna, et omale huvipäraseid töid näha. Või kuidas sealt lõpuks välja saada. Mina seda kaarti kaasa ei haaranud, kuna ma seda kohe ei näinud ja ausalt öeldes isegi ei arvanud, et võiksin mingit kaarti vajada. Mis seal siis olla saab, ühest ruumist teise, ring täis ja uuesti välja. Aga ei. See kaart on tõesti vajalik orjenteerumiseks. Muidu võib ennast ühel hetkel avastada olukorrast, ühest ruumist teise liikudes võib lõpuks juhtuda, et teosed hakkavad tuttavad tunduma. Selles suhtes, et nagu oleks selles saalis juba olnud, aga päris kindel ka ei ole. Või siis see, et ühel saalil on neli ust, ühest tulid sisse ja kolm teist viivad järgmistesse saalidesse ja kui mõtled küll, et vaatan korra siia ruumi ära ja siis lähen tagasi ning vaatan kõrvalt järgmise ära, siis see ei lähe kindlasti nii. Sest tõesti, ühest ruumist lähevad nagu käigud/tunnelid edasi järgmistesse ruumidesse ja lõpuks ei saa enam midagi aru.

Melchior d'Hondecoeter "Birds, Butterflies and a Frog among Plants and Fungi" (1668)

Jan Jansz. Treck'i "Vanitas Still Life" (1648)

Meindert Hobbema "The Watermills at Singraven near Denekamp (umbes 1665-70)

Cornelis van Haarlem'i "Two Followers of Cadmus devoured by a Dragon" (1588)

Rembrandt'i "Self Portrait at the Age of 34" (1640)

Jan Brueghel the Elder'i "The Garden of Eden" (1613)

Ühe saali laealune sein. Vahepeal oligi tunne, et need siseviimistluse nikerdused on huvitavamad (ja ka ilusamad) kui galeriis näitusel olevad maalid...

Ühel hetkel olingi ise olukorras, kus ei saanud enam aru, millisest uksest ma saali sisse tulin, millises kõrvalruumis (ja sellest edasi minevates ruumides) juba ära käisin, millised veel käimata on ja kust välja saab?! Siis istusingi keset ruumi paiknevate toolide/diivanite peale ja pidasin omaette aru, kas lähen üritan veel edasi mõnda järgmisse ruumi minna või otsin väljapääsu. Jäi otsus väljapääsu kasuks. Ja see ei olegi nii lihtne, kui esialgu tunduda võib, sest igas ruumis ei ole ukse kohal silti kirjaga ’Way Out’. See silt on ainult suuremates ruumides. Ja siis on ka seal all kiri, et kuhu/mis tänavale see väljakäik siis viib. Lõpuks, kui ma lobby’sse tagasi jõudsin, avastasin, et kogu selle pea nelja tunni jooksul, mis rahvusgaleriis veetsin, olin ma jõudnud läbi käia vaid pool esimese korruse ruumidest. Ma arvasin küll, et nii kaua olin seal ja muudkui tiirutasin ringi, et peaks enamus nähtud olema küll, aga vist siis siiski mitte. Tuleb vist uus reis ette võtta ja teine pool ka üle vaadata ;).

Edasi hüppasin Trafalgar Square’lt bussile ja sõitsin Natural History Museum’i juurde. Kuna tegu oli reedega ja kellaaeg umbes 15-15.30 paiku, siis oli liiklus ka üpriski tihe ja bussisõit võttis ikka omajagu aega (üle poole tunni). Samas see on Londoni puhul suht tavaline. Seal ongi suht olukord selline, et kuskile kohale jõudmine võtab palju kauem aega, kui minekule sättimine või kohapeal olemine, seega peab sellega arvestama, kui on plaan Londonis kukile minna (kuhu ei saa minna jala või metrooga).

Natural History Museum (Loodusmuuseum)

Natural History Museum on kindlasti selline koht, kuhu ma soovitaks lastega minna. Seal on tõesti lihtsalt nii huvitav ja palju näha ja vaadata. Isegi mina, kes ma just bioloogiast, geograafiast ülemäära vaimustuses ei ole, veetsin seal aega kuni sulgemiseni ja oleks tahtnud isegi kauem olla, sest vaadata oli lihtsalt nii palju. Ja kahjuks vaatamata jäi ka päris palju asju, seega tõesti, tuleb vist uus reis Londonisse ette võtta.

Tyson's pygmy (Tyson'i pügmee). 

Noore šimpansi skelett oli üks esimesi täiendusi Muuseumi kollektsiooni. Šimpansi lõug sai viga laeva kahurile kukkumise tagajärjel kui teda transporditi Aafrikast Inglismaale. Loom suri varsti pärast Inglismaale jõudmist 1698. aastal. Lõua vigastusi on näha luukere vasakul poolel (pildil siis paremal poolel).

Šimpansi surnukeha anti arst Edward Tysonile. Tyson pakkus, et see loom võib selgitada lugusid pügmeedest klassikalises kirjanduses. Tema tehtud uuringutest skeletile järeldas ta, et on olemas link 'kõrgeimate loomade' ja 'madalaima astme meeste' vahel. See avaldus tehti pea 200 aastat enne kui Charles Darwin väitis, et inimestel ja ahvidel on ühised esivanemad.

Charles Darwini tuvid.

Peenet tõugu tuvid, mille abil Darwin esitas tõendid oma evolutsiooniteooriast ja looduslikust valikust.

Great auk.

Haruldane 'great auk' (ma ei suuda selle linnuliigi eesti keelset nime leida), üks võimsamaid sümboleid kahjust, mida inimesed loodusele pühjustavad.

Tänaseks on see lind täielikult välja surnud, seda suuresti inimtegevuse tagajärjel (viimased selle liigi esindajad tapeti väidetavalt 19. sajandi keskpaigas). 

Kuigi see lind näeb pingviini moodi välja ja tõesti ka oli esimene lind, keda pingviiniks kutsuti, ei ole ta pingviinidega seotud.

Guy the gorilla.

Londoni loomaaia tuntuim ja armastatuim elanik Guy, Lääne madaliku gorilla, kes arendas meie arusaamist kuidas hoolitseda vangistuses elavate primaatide eest.

Selle gorilla topise juures oli ka kiri, et arst, kes Guy'st topise tegi oli 11-aastasena kooliga Londoni loomaaias käinud ja seal Guy'd jälgides oli ahv natuke halvas tujus olnud ja oma kätega vastu klaasi löönud täpselt oma tulevase topingumeistri näo ees...

Keda huvitab, milline näeb välja ühe mao luustik, siis selline ta on.

Muna-sööja madu. Selle mao pea ei ole selline ümar, vaid seal topise sees ongi muna, et näidata mao ja muna suuruste vahet.

Käekott mis on tehtud Lääne Aafrika kääbuskrokodilli nahast.

Atlandi ookeanis elutsev merihobu.

Ja keda huvitab, milline näeb välja kilpkonna sisemus ja luustik. Minu jaoks oli üllatus, et kilpkonna luud on kilbi küljes kinni, ma miskipärast olen alati arvanud, et kilpkonna luud ja kilp on siiski eraldi...

Igatahes, muuseumi maja on ise juba üks hea vaatamisväärtus. Kuna mulle just sellised vanad majad ja igasugused vanemad arhitektuuristiilid meeldivad, siis imetlesin seda maja väljastpoolt ka hea tükk aega ennem kui sisse läksin. Ukse peal oli kontroll (nagu enamuses muuseumites), visati korra koti sisule pilk peale ja lasti edasi minna (selle pärast ei tasu muretseda, et veepudeleid või midagi ära korjatakse, kõigega võib sisse minna kui just mingeid terariistu või muud ohtlikku kotis ei ole). Ja esimese asjana tervitab külastajaid suur dinosauruse skelett. Ma ei tea, kas see ka päris on, aga seda uudistasid esimese asjana nii suured kui väikesed. Edasi jõudsin läbi käia Treasure ruumi, kus olid vaatamiseks välja pandud nii eksemplar Darwini evolutiooniteooria raamatust ja tema tuvid, kui ka topised loomadest, kes olid otseselt inimtegevuse tagajärjel UK aladelt või maailmast välja surnud. Veel jõudsin läbi käia osa veeloomade väljapanekust ja lindude väljapanekust. Tõesti oli väga huvitav näha, mis loomad kus elavad, kuidas erinevatel loomadel vahet teha, millised loomad on välja surnud või kuuluvad ohustatud liikide alla. Käimata jäid väljapanekud imetajatest, osa veeloomadest ja maavarade osa (kivikesed, kivikesed :D)

Bald eagle - valgepea merikotkas.

Dodo

Ehk ka meile kõigile tuntud ja tuttav kassikakk.

Koolibride väljapanek. Varasemalt teadsin küll, et need linnukesed on väikesed, aga seda väljapanekut nähes sain aru, et need linnukesed on tõesti väga-väga pisikesed. Pildilt tunduvad nad küll suured, kuid tegelikult olid nad vaid 6-7-8 cm suurused ja enamuse sellest pikkusest andsid lindudele nende saba ja tiivad ning nokk...

Aga tõesti, Natural History Museum on tõesti üks koht, kuhu peaks minema vist juba vara hommikul ja plaanima ikka hea mitu-mitu tundi seal ringi vaatamiseks, sest kõik on nii huvitav ja tahaks ikka kõik asjad üle vaadata ja... Ühesõnaga, lahe koht on see ja tõesti kõigil on seal midagi teha ja vaadata ja uudistada...

Edasi mõtlesin, et lähen British Museumisse või Tate Modernisse, aga kui hakkasin kaardilt vaatama kuhu bussijaama ja mis number bussile ma minema pean, siis avastasin hoopis, et Victoria & Albert Museum on kohe Natural History Museumi kõrval ja netist lahtiolekuaegasid vaadates selgus, et see on veel mitu tundi lahti, astusin ka sinna sisse. Seal oli uksel samasugune turvakontrioll, korra kotile pilk peale ja astu aga edasi. Lisaks toimus seal ühtul mingi üritus, seega sagimist oli tavapärasest isegi rohkem.

Victoria & Albert Museum

Kuningas Edward VII - üks paljudest kujudest, mis maja külge kaunistasid.

Keerasin siis ka lobby’st suvalises suunas ja hakkasin otsast pihta kõiki asju uudistama. Sellel muuseumil ei olnud ühte kindlat teemat, vaid kokku oli kogutud igasugust uhket kraami läbi aegade. Oli nii nõusid kui püsse kui maale, kummuteid, voodeid, kleite ja riideid, ehteid ja kõike muud. Ühesõnaga, igasugust uhket ja huvitavat kraami. 

Umbes 1670. aastal Põhja Euroopas valmistatud raamatu kaaned. Tehtud on see kullatud vasest, millele on paigutatud reljeefselt emailitud naastud/laigud. Muuseumile andis selle Daam Joan Evans.

Octave spinet. Eesti keeles ma selle pilli nime ei tea ja ei suutnud välja otsida, aga väga uhke ja suursugune nägi ta välja küll. Kogu pill oli kaunistatud erinevate joonistustega, lähemalt vaadates paistab natuke, et ka klahvide kohal olev ala on  joonistega kaetud. Seal olid erinevates stseenides kujutatud inimeste figuurid.

Kullatud hõbeda ja lihtsalt hõbedaga tehtud laevukese kujuline jooginõu. Valmistatud Esaias zur Linden'i poolt Saksamaal ajavahemikul 1609-1629.

1669-70. aastal valmistatud kell. Seda imetlesin ikka tükk aega, sest kõigi oma kujukeste, kullatud osade ja väikeste nikerdustega oli see tõeline kunstiteos. Küll oli tol ajal inimestel viitsimist, tahet ja kannatust selliseid peeneid töid ette võtta ja valmis teha. Väga uhke! 

Pärastlõuna kleit. Valmistatud Sara Mayer'i ja F. Morhange poolt vahemikus 1889-92.

Valmistamisel on kasutatud mustrilist siidi, siidšifooni (ma loodan, et sain sellest õieti aru ja selline kangas on päriselt ka olemas...), lisaks sametpaela ja masinal kootud pitsi. 

Kleiti kandsis esialgu Cara Leland Hurrleston Rogers ja hilhem Leedi Fairhaven .

Muuseumile andsid selle Major ja Mrs. Broughton.

Päevakleit (pihik, seelik ja  peplum) valmistatud härra Vignon'i poolt, kes valmistas kleite 1860st 1880nda aastani.

Kleidid olid väga suur investeering, seega tehti nad tihti erinevate pihikutega erinevatel üritustel ja õhtul kasutamiseks. Täiendavaid osi, nagu peplum sellel kleidil, oli võimalik seeliku tagumisele poolele lisaks kinnitada, et oleks suuremad variatsioonivõimalused kleidi kandmisel. Krinoliinseelikute mood nõudis tohututes kogustes kangast - selle kleidi ääre mõõtmed on üle viie meetri.

Härra Vignon oli kõrgelt kvalifitseeritud moekunstnik, kelle klientide hulka kuulusid ka näiteks Keisrinna Eugene, Napoleon III naine.

Ühel hetkel kõiki neid nikerdustega asju vaadates jäi silma teises ruumi otsas klaasi all seisev viiul. Marssisin otsejoones sinna ja mida ma avastasin – Stradivari. Stradivari! Siis oli küll, et tuleb oma imaginary to-do list välja otsida ja võib esimesele asjale mida ma kunagi teha tahaks linnukese järele joonistada. Ehk kunagi viiulit õppinuna (ja kõigile teistele viiulite austajatele) on Stradivari nimi nagu moearmastajatele on Dior või Cucci või mõni muu tähtis nimi. See on siis nii, et minu jaoks on olnud üks unistusi kunagi Stradivari viiulit näha, mitte kuskilt pildilt või videolt, vaid ikka oma silmaga. Ja seal see siis rippus. Üks keel oli küll kannatada saanud, aga ikkagi päris asi. Seda nähes olin küll õnnelik, et Tate Moderni ja British Museumi asemel otsustasin Victoria ja Alberti muuseumisse sisse põigata. Muidugi seisin ma seal Stradivari juures üsna kaua ja uurisin seda pilli eest ja tagant ja pealt ja alt ja... ühesõnaga iga külje pealt, mis vähegi võimalik oli, et töötaja, kes sellel ja kõrval ruumil n.ö. silma peal hoidis, hakkas minu poole väheke kahtlustavaid pilke saatma. Seega pakkisin oma kodinad kokku, jätsin selle pilli sinna klaasi alla rahulikult edasi seisma ja läksin järgmistesse ruumidesse sealset väljapanekut uudistama (oo – vanaaegsed kleidid J).

Stradivari viiul (1699, Italy, Cremona) - my dream!

17. sajandil muutus viiulite staatus ja populaarsus suuremaks. Rikkatooniliste, väljendusrikaste ja mitmekülgsetena muutusid nad nii virtuoosi sooloinstrumentideks kui ka uute orkestrite keskseks osaks. 

Itaalia meistri Antonio Stradivari tehtud viiuleid peetakse parimateks kunagi toodetud viiuliteks. Neid hinnatakse nende disaini, viimistluse ja tooni/heli pärast. 

Antud pill on tehtud mägivahtrast, varuosad/lisaosad on tehtud männist ja eebenipuust.

Victoria & Alberti kohta ütleks ma seda, et neile, kellele kõik selline vanaaegne ekstravagantne (elu)stiil ja nipsasjakesed meeldivad, neil on selles muuseumis vaadata rohkem kui küll. Need aga, kes sellistest asjadest suuremat ei hooli võivad leida sealt mõned huvitavad väljapanekud, aga enamasti lihtsalt longivad saalist saali ja väljapanekust väljapanekuni ja ilmselt loevad minuteid, kuni sealt välja saavad (nii käitus vähemalt üks klassitäis teismelisi, kes olid sinna muuseumisse toodud). Lisaks ka see, et lastega, eriti väikeste lastega ei ole sinna muuseumisse vist väga mõtet minna, kuna lastel ei ole seal lihtsalt midagi teha. Või kui lapsed kaasa võtta siis peavad vanemad olema valmis neid tõesti rihma otsas hoidma (mitte päriselt muidugi), sest paljud asjad ei ole klaasi taga, vaid lihtsa nööriga eraldatud alas, ja seletama või iga asja kohta rääkima, sest muidu ei saa lapsed seal väga midagi aru... Muidugi, ega seal ei jäänud ka silma massiliselt lapsi, võib-olla vaid üks-kaks tükki...

Kuna kell oli kuskil poole kaheksa paiku õhtul, kui Victori & Albertist lahkusin, otsustasin, et ei lähe veel hostelisse tagasi vaid teen ühe kohustusliku käigu ka Parlamendihoone juurde. Sinna oli jälle bussiga umbes 15-20 minutit sõitu. Aga Parliamendihoone ja Big Ben’i kohta ei ole midagi erilist enam öelda, sest see koht on lihtsalt üks peamisi turistikaid (kus ka mina olen ikka korduvalt ja korduvalt varem käinud). Sinna minnes vaatad ühe korraga ära ka Westminster Abby, London Eye, muidugi tuleb teha ka tüüpiline turistipilt Big Ben’i taustal ja siis võib ära minna :D.

Vaade ühele parlamendihoone tornile (House of Parliament)

Big Ben

Turistikas :)

Peale kõiki neid muuseume ja turistikaid otsustasin, et on lõpuks aeg tagasi hostelisse minna. Reede õhtu ja liiklus oli, nagu ta oli, seega võttis see reis mul Trafalgar Square’lt Camden Station’isse aega peaaegu tunni. Kiirelt jälle poest läbi ja hostelis olin tagasi mingi 22 ajal. Köögis söök soojaks ja söönuks ning oma tuppa tagasi järgmise päeva tegemisteks plaane tegema.

PS! Kõik muuseumid, mida külastasin ja mis on siin postituses mainitud (kaasa arvatud British Museum ja Tate Modern ning lisaks veel väga paljud teised) on tasuta sissepääsuga, seega ei pea nendes kohtades piletihindade pärast muretsema. Tuleb vaid kohale minna ja kõik need imelised asjad oma silmaga üle vaadata.

PSS! Tavaliselt võib muuseumides ka  pilti teha (kui just ei ole ruumis/saalis vastavat tegevust keelavaid silte), aga et kindel olla, võib alati ka töötajatelt üle küsida. Tihti on pildistamiste piiranguks ainult see, et välguga ei tohi pilti teha ja pildid võivad olla ainult isiklikuks tarbeks, ehk mitte tehtud kommertseesmärgil...

London Eye

Nendest palanidest saab lugeda aga juba järgmisest postitusest.

Seniks aga,

XoXo,

Agne