Või no mis uus aasta ta nüüd nii väga ikka on. Küll aga uus õppeaasta.
Londoniga on minul selleks korraks siis ühel pool. Kool läbi, lõputöö tehtud ja kraad käes. Ära ka kolitud juba.
Ma tahaks siia päris mitu pilti veel Londoni aegadest lisada, aga pildid on kõik teises arvutis ja päris kindlalt ei tea, millal neile ükskord ligi pääsen.
Aga viimastest pingutustest London Met'is võin ikka rääkida.
Kuigi, ma ei saaks öelda, et ma väga midagi pingutanud oleks, sest enamuse kursusetöid ja hindamisele minevaid asju tegin ma ikkagi ära alles samal hommikul, kui töö esitada tuli. Ühe töö lõpetasin ära esitamisele eelneval õhtul ja raamatuarvustus oli see ainuke töö, mille lõpetasin ära terve päeva ennem esitamise tähtaega. Vot see oli saavutus! Tegelikult ma seda raamatut väga ei lugenudki, ainult esimese peatüki lugesin tervenisti läbi, edasi lugesin igast alapeatükist esimese ja viimase lõigu ja lõpuks lugesin ainult alapeatükkide pealkirjasid ja esimest lõiku.
Enamuse oma töid tegin ma tegelikult niimoodi. Valisin teema, lugesin võib-olla mõnest raamatust vastava osa läbi, mõnikord vaatasin loengute ja seminaride märkmed ka üle ja siis hakkasin kirjutama. Ja iga kord tööd ära saates (sest see aasta oli meil esimest aastat täiesti elektrooniline süsteem ja kõik tööd tuli elektrooniliselt esitada) oli endal tunne, et mis siis saab kui just seekord hindaja arvab, et see töö ei ole piisavalt hea. Aga iga kord umbes nädal enne tulemuste teada saamist mõtlesin jälle, et aga äkki on hindaja just selline, kes loeb mu tööd ja arvab, et päris hea on ikka. No ja nii see enamasti oli kah :)
Nüüd hiljem järele mõeldes olen arvamusel, et lõputööle oleks võinud ikka natuke rohkem aega pühendada. Või no ikka palju rohkem aega, sest selle kirjutasin valmis ja vormistasin ära nelja päevaga. Nelja!!!
Tegelikult me pidime umbes korra kuus oma juhendaja juures käima ja iga nädal talle kirjutama, et mis me sellel nädalal teinud olema. Ma siis iga nädal kirjutasin, et uurin materjale ja otsin vajalikke andmeid jne, Kui kontorisse läksin, siis oli mingi väike jupike valmis ka kirjutatud, näitasin selle ette ja juhendaja ikka soovitas, et ma talle rohkem asju saadaks. Vahepeal muidugi saatsin ka, aga need osad enamasti mu töö lõplikku varianti ei jõudnud.
Üldiselt oligi nii, et ühel õhtul kirjutasin ikka päris suure osa tööst ära, järgmisel lõunal arvasin, et jätkan seal, kus eelmisel päeval pooleli jäi, aga kui töö lahti võtsin ja läbi lugesin, arvasin, et see ikka ei kõlba kuskile ja hakkasin otsast pihta.
Muidugi oli neid suuremaid paanikahetki ka. Et on juba veebruar ja ma ikka pole veel kuskile maale jõudnud oma tööga. Siis plaanisin kevadvaheajal töö valmis saada. Aga selle plaaniga läks ka nii nagu tavaliselt. Ehk siis mitte kuidagi. Ja siis hakkasin juba paanitsema, et kuu aega on tähtajani ja mul pole veel midagi. Ja siis oli juba kaks nädalat tähtajani ja ikka veel ei olnud mitte midagi. Ja siis nädal ja ikka sama seis. Muidugi vahepeal mõtlesin ikka päris mitu korda, et vahetaks oma teemat hoopis. Siis mõtlesin jälle ümber, sest muidu oleks tulnud ju uuesti hakata igasuguseid materjale otsima ja uurima ja lugema ja... Lihtsalt ei jõudnud noh. Ja siis kui oli veel viis päeva tähtajani võtsin ennast käsile - jätsin kõik need mitukümmend varem valmis kirjutatud osadega faili kõrvale ja hakkasin täiesti uuelt lehelt otsast pihta. Istusin oma toas ja kirjutasin. Kui sellest kõrini sai, liikusin edasi kööki, sealt aeda, sealt uuesti tagasi kööki ja sealt uuesti enda tuppa. Hommikust õhtuni enam-vähem koguaeg kirjutasin ja kustutasin, kirjutasin ja kustutasin. Järgmistel hommikutel ärkasin ülesse ja jätkasin sama rada. Vahepeal saatsin juhendajale ka mingi osa lugeda, aga sealt vastust ei saanud ja nii ma siis kirjutasin ise edasi nii nagu paremaks pidasin. Ja siis päev ennem töö esitamise tähtaega sain kõik valmis. See tähendas muidugi seda, et tuli vormistust hakata tegema ja kõik üle vaadata ja igasugused lisad lõppu lisada ja kasutatud kirjandus ja kõik muu. Selle kõigega sain lõplikult valmis viimase päeva hommikul.
Aga see ei olnud veel kõik. Siis tuli veel üks enam-vähem essee vormis kirjatükk uurimustöö käigust kirjutada. Selle ma tegin suht vabas vormis ette antud näidete järgi. Lõunaks oli kõik valmis. Saatsin mõlemad tööd ära ja tundsin, kuidas suur koorem õlgadelt langes. Enam ei olnud seda paanitsemist ja närvitsemist, et äkki ma ei jõua ja mida kõike veel.
Muidugi vahepeal mõtlesin, et miks ma nii loll olin ja sellise teema üldse valisin - genotsiid. Kes kirjutab oma lõputöö genotsiidist? Lõpuks olin oma valikuga siiski rahul, kuigi töö käigus oma algset plaani natuke muutsin ja kolme erineva genotsiidi-episoodi asemel keskendusin ainult ühele. Ja kogu see materjal, mille läbi töötlesin - võin kindel olla, et mõni neist loetud raamatutest jõuab tulevikus ka minu raamaturiiulile (kuigi olen need juba läbi lugenud). Üks teos, mida julgen kõigile genotsiidist huvitatuile kindlasti soovitada on Samantha Power'i raamat "A Problem from Hell: America and the Age of Genocide". Tõeliselt hästi kirjutatud, väga põhjalik ja annab superhea ülevaate Ameerika positsioonidele erinevate genotsiidi-episoodide ajal.
Kuid lõputöö kirjutamine ei olnud nendel viimastel koolinädalatel ainuke asi, millega tegelema pidin. On ju teada, et paljud õppejõud panevad tööde tähtajad suhteliselt kooliaasta lõppu (või no vähemalt meil panid) ja nii oligi aeg, kus tegelesin korraga lõputöö kirjutamisega, modern states aine kursusetöö kirjutamisega ja diplomaatia blogisse sissekannete tegemise ja teiste tööde kommenteerimisega. Vot see oli jube aeg. Ja kui need kõik tehtud said, siis tuli eksamiteks õppida. Mitte et ma nendeks tegelikult väga õppinud oleks. Või noh, mul oli nagunii ainult üks eksam ja selle aine viimases tunnis saime teada enam-vähem teemad, mille kohta küsimused tulevad. Ma valisin nendest teemadest kaks meelepärasemat välja (vist olid small arms ja terrorism - päris täpselt enam ei mäleta ja konspekti käepärast ei ole), vaatasin loengute ja seminaride materjalid üle ja oligi kogu ettevalmistus. Aga eksam läks hästi ja 3 punkti jäi A'st puudu.
Kui kõik see kooli asi oli ühel pool, polnudki muud teha kui koju, asjad kõik kokku ja keset ööd lennujaama poole astuma hakata. No tegelikult ikka lähima bussijaamani, mis Victoria Stationisse mind viiks ja sealt siis juba järgmise bussiga lennujaama, kus pidin vist mingi kaks tundi passima, et lennukile saada. Ja siis koju!!!
See aasta oli esimene kord, kui mul oli kahju Londonist ära tulla, sest majanaabrite ja kõigega läks nii hästi, et see seltskond oli ikka väga tore. Kõik said omavahel hästi läbi ja utsitasid üksteist taga, kui kellelgi mingi töö või asi teha oli ja lugesid teiste töid, et teist arvamust kuulda. Üldse hästi ühtehoidev punt oli. Viimasel õhtul veel minu toanaaber ja leedukas istusid koos minuga üleval peaaegu kella kaheni, kuni ma bussipeale minema hakkasin. Vahepeal käis Briti neiu ka üleval head aega ütlemas ja nii mind siis ära saadeti. Peale kojutulekut oleme ikka päris tihedalt ühendust ka hoidnud ja ei ole nii olnud, nagu varasemate majanaabritega, et nii kui uks seljataga kinni läheb siis nagu ei teatagi üksteist enam. See seltskond seal muutis mu viimase aasta (praeguseni vähemalt) Londonis väga meeldejäävaks ja võimaldas mul lahkuda ikka positiivsete emotsioonidega.
Igatahes nüüd on suvi läbi ja võib-olla millalgi panen siia mõned suvised tegemised ka kirja (ja pilte kaa). Ühe kokkuvõtva postituse kogu oma Londoni kogemusest teen kindlasti ka ja siis hakkan edasi kirjutama oma õpingutest Tartu Ülikoolis rahvusvaheliste suhete ja regiooni uuringute eriala inglise keelses õppes.
XoXo,
Agne
Londoniga on minul selleks korraks siis ühel pool. Kool läbi, lõputöö tehtud ja kraad käes. Ära ka kolitud juba.
Ma tahaks siia päris mitu pilti veel Londoni aegadest lisada, aga pildid on kõik teises arvutis ja päris kindlalt ei tea, millal neile ükskord ligi pääsen.
Aga viimastest pingutustest London Met'is võin ikka rääkida.
Kuigi, ma ei saaks öelda, et ma väga midagi pingutanud oleks, sest enamuse kursusetöid ja hindamisele minevaid asju tegin ma ikkagi ära alles samal hommikul, kui töö esitada tuli. Ühe töö lõpetasin ära esitamisele eelneval õhtul ja raamatuarvustus oli see ainuke töö, mille lõpetasin ära terve päeva ennem esitamise tähtaega. Vot see oli saavutus! Tegelikult ma seda raamatut väga ei lugenudki, ainult esimese peatüki lugesin tervenisti läbi, edasi lugesin igast alapeatükist esimese ja viimase lõigu ja lõpuks lugesin ainult alapeatükkide pealkirjasid ja esimest lõiku.
Enamuse oma töid tegin ma tegelikult niimoodi. Valisin teema, lugesin võib-olla mõnest raamatust vastava osa läbi, mõnikord vaatasin loengute ja seminaride märkmed ka üle ja siis hakkasin kirjutama. Ja iga kord tööd ära saates (sest see aasta oli meil esimest aastat täiesti elektrooniline süsteem ja kõik tööd tuli elektrooniliselt esitada) oli endal tunne, et mis siis saab kui just seekord hindaja arvab, et see töö ei ole piisavalt hea. Aga iga kord umbes nädal enne tulemuste teada saamist mõtlesin jälle, et aga äkki on hindaja just selline, kes loeb mu tööd ja arvab, et päris hea on ikka. No ja nii see enamasti oli kah :)
Nüüd hiljem järele mõeldes olen arvamusel, et lõputööle oleks võinud ikka natuke rohkem aega pühendada. Või no ikka palju rohkem aega, sest selle kirjutasin valmis ja vormistasin ära nelja päevaga. Nelja!!!
Tegelikult me pidime umbes korra kuus oma juhendaja juures käima ja iga nädal talle kirjutama, et mis me sellel nädalal teinud olema. Ma siis iga nädal kirjutasin, et uurin materjale ja otsin vajalikke andmeid jne, Kui kontorisse läksin, siis oli mingi väike jupike valmis ka kirjutatud, näitasin selle ette ja juhendaja ikka soovitas, et ma talle rohkem asju saadaks. Vahepeal muidugi saatsin ka, aga need osad enamasti mu töö lõplikku varianti ei jõudnud.
Üldiselt oligi nii, et ühel õhtul kirjutasin ikka päris suure osa tööst ära, järgmisel lõunal arvasin, et jätkan seal, kus eelmisel päeval pooleli jäi, aga kui töö lahti võtsin ja läbi lugesin, arvasin, et see ikka ei kõlba kuskile ja hakkasin otsast pihta.
Muidugi oli neid suuremaid paanikahetki ka. Et on juba veebruar ja ma ikka pole veel kuskile maale jõudnud oma tööga. Siis plaanisin kevadvaheajal töö valmis saada. Aga selle plaaniga läks ka nii nagu tavaliselt. Ehk siis mitte kuidagi. Ja siis hakkasin juba paanitsema, et kuu aega on tähtajani ja mul pole veel midagi. Ja siis oli juba kaks nädalat tähtajani ja ikka veel ei olnud mitte midagi. Ja siis nädal ja ikka sama seis. Muidugi vahepeal mõtlesin ikka päris mitu korda, et vahetaks oma teemat hoopis. Siis mõtlesin jälle ümber, sest muidu oleks tulnud ju uuesti hakata igasuguseid materjale otsima ja uurima ja lugema ja... Lihtsalt ei jõudnud noh. Ja siis kui oli veel viis päeva tähtajani võtsin ennast käsile - jätsin kõik need mitukümmend varem valmis kirjutatud osadega faili kõrvale ja hakkasin täiesti uuelt lehelt otsast pihta. Istusin oma toas ja kirjutasin. Kui sellest kõrini sai, liikusin edasi kööki, sealt aeda, sealt uuesti tagasi kööki ja sealt uuesti enda tuppa. Hommikust õhtuni enam-vähem koguaeg kirjutasin ja kustutasin, kirjutasin ja kustutasin. Järgmistel hommikutel ärkasin ülesse ja jätkasin sama rada. Vahepeal saatsin juhendajale ka mingi osa lugeda, aga sealt vastust ei saanud ja nii ma siis kirjutasin ise edasi nii nagu paremaks pidasin. Ja siis päev ennem töö esitamise tähtaega sain kõik valmis. See tähendas muidugi seda, et tuli vormistust hakata tegema ja kõik üle vaadata ja igasugused lisad lõppu lisada ja kasutatud kirjandus ja kõik muu. Selle kõigega sain lõplikult valmis viimase päeva hommikul.
Aga see ei olnud veel kõik. Siis tuli veel üks enam-vähem essee vormis kirjatükk uurimustöö käigust kirjutada. Selle ma tegin suht vabas vormis ette antud näidete järgi. Lõunaks oli kõik valmis. Saatsin mõlemad tööd ära ja tundsin, kuidas suur koorem õlgadelt langes. Enam ei olnud seda paanitsemist ja närvitsemist, et äkki ma ei jõua ja mida kõike veel.
Muidugi vahepeal mõtlesin, et miks ma nii loll olin ja sellise teema üldse valisin - genotsiid. Kes kirjutab oma lõputöö genotsiidist? Lõpuks olin oma valikuga siiski rahul, kuigi töö käigus oma algset plaani natuke muutsin ja kolme erineva genotsiidi-episoodi asemel keskendusin ainult ühele. Ja kogu see materjal, mille läbi töötlesin - võin kindel olla, et mõni neist loetud raamatutest jõuab tulevikus ka minu raamaturiiulile (kuigi olen need juba läbi lugenud). Üks teos, mida julgen kõigile genotsiidist huvitatuile kindlasti soovitada on Samantha Power'i raamat "A Problem from Hell: America and the Age of Genocide". Tõeliselt hästi kirjutatud, väga põhjalik ja annab superhea ülevaate Ameerika positsioonidele erinevate genotsiidi-episoodide ajal.
Kuid lõputöö kirjutamine ei olnud nendel viimastel koolinädalatel ainuke asi, millega tegelema pidin. On ju teada, et paljud õppejõud panevad tööde tähtajad suhteliselt kooliaasta lõppu (või no vähemalt meil panid) ja nii oligi aeg, kus tegelesin korraga lõputöö kirjutamisega, modern states aine kursusetöö kirjutamisega ja diplomaatia blogisse sissekannete tegemise ja teiste tööde kommenteerimisega. Vot see oli jube aeg. Ja kui need kõik tehtud said, siis tuli eksamiteks õppida. Mitte et ma nendeks tegelikult väga õppinud oleks. Või noh, mul oli nagunii ainult üks eksam ja selle aine viimases tunnis saime teada enam-vähem teemad, mille kohta küsimused tulevad. Ma valisin nendest teemadest kaks meelepärasemat välja (vist olid small arms ja terrorism - päris täpselt enam ei mäleta ja konspekti käepärast ei ole), vaatasin loengute ja seminaride materjalid üle ja oligi kogu ettevalmistus. Aga eksam läks hästi ja 3 punkti jäi A'st puudu.
Kui kõik see kooli asi oli ühel pool, polnudki muud teha kui koju, asjad kõik kokku ja keset ööd lennujaama poole astuma hakata. No tegelikult ikka lähima bussijaamani, mis Victoria Stationisse mind viiks ja sealt siis juba järgmise bussiga lennujaama, kus pidin vist mingi kaks tundi passima, et lennukile saada. Ja siis koju!!!
See aasta oli esimene kord, kui mul oli kahju Londonist ära tulla, sest majanaabrite ja kõigega läks nii hästi, et see seltskond oli ikka väga tore. Kõik said omavahel hästi läbi ja utsitasid üksteist taga, kui kellelgi mingi töö või asi teha oli ja lugesid teiste töid, et teist arvamust kuulda. Üldse hästi ühtehoidev punt oli. Viimasel õhtul veel minu toanaaber ja leedukas istusid koos minuga üleval peaaegu kella kaheni, kuni ma bussipeale minema hakkasin. Vahepeal käis Briti neiu ka üleval head aega ütlemas ja nii mind siis ära saadeti. Peale kojutulekut oleme ikka päris tihedalt ühendust ka hoidnud ja ei ole nii olnud, nagu varasemate majanaabritega, et nii kui uks seljataga kinni läheb siis nagu ei teatagi üksteist enam. See seltskond seal muutis mu viimase aasta (praeguseni vähemalt) Londonis väga meeldejäävaks ja võimaldas mul lahkuda ikka positiivsete emotsioonidega.
Igatahes nüüd on suvi läbi ja võib-olla millalgi panen siia mõned suvised tegemised ka kirja (ja pilte kaa). Ühe kokkuvõtva postituse kogu oma Londoni kogemusest teen kindlasti ka ja siis hakkan edasi kirjutama oma õpingutest Tartu Ülikoolis rahvusvaheliste suhete ja regiooni uuringute eriala inglise keelses õppes.
XoXo,
Agne
Comments
Post a Comment