... ehk nii-nii ammu pole kirjutanud siia midagi ja jällegi on päris mitu korda mulle öeldud, et kirjuta ikka blogisse ka midagi. Nii et nüüd siis kirjutan päris mitme kuu tegemistest nii palju, kui veel mäeltan...
Alustaks siis detsembriga. Ja mis seal muud ikka, kui jõuluostud ja shopingud ja Oxford Street ja Hamleys mänguasjapood ja... oh, neid asju oli päris palju. Ja nüüd mõtlesin, et millest ma täpselt siis kirjutan, kuna see kõik oli tegelikult juba nii ammu, aga pilte üle vaadates tuleb mõni seik ikka meelde.
Oxford Streetil shoppamas käisin ma novembri lõpus ja detsembris ikka päris mitu korda. Esimesel korral tegin selle vea, et läksin Novembri lõpus, pühapäeval, ehk kaks päeva pärast Black Friday'd (Musta Reedet) ja no hullumaja... ühel pool tänava otsas olevast poest tänava keskel olevasse poodi kõndisin pea tund aega. Tund!!! Ja see vahemaa on ikka väga väike, enam-vähem kilomeetri kanti... Sel korral ostsin ma lõpuks ainult paar asja ja läksin tagasi bussile ja koju, sest hull tüdimus tuli peale ennem, kui teise poodi jõudsin ja seal vajalikud asjad nende inimhordide vahelt üles leidsin.
Teisel korral läksin siis detsembri alguses. Kodust hakkasin vist mingi 1 ajal liikuma, Oxfordile jõudsin umbes poole 3 ajal. Siis ka mõtlesin, et käin enam-vähem tänavapikkuse läbi, vaatan igast poest ära, mida vaja oleks, imetlen kõik ägedad vaateaknad ära ja pärast lähen teen siis kiire tiiru ja ostan kõik vajaliku ära, et kohe ei peaks hakkama kotte tassima. Ei õnnestunud. Seekord käisin vast 2/3 tänavapikkusest ära (ja teadmiseks siis, et Oxford Street on enam-vähem 2,4km pikk), siis sai isu otsa ja otsustasin Hamleys'e mänguasjapoodi minna. Vahepeal tegin mõned pildid ka...
Hamleys'e poole jalutades juhtusin täiesti kogemata enda kõrval eestlaste vestlust kuulma. Kõndisid siis isa ja poeg ja korraga väike poiss küsib, et "miks nad kiiremini ei liigu.?" Aga no see aeg oli jälle kogu tänav nii paksult inimesi täis, et ma ise mõtlesin seda sama, et no miks ometi neid inimesi nii palju sinna tänavale ostlema on roninud. Ja poisi isa siis vastas ka, et "nii palju inimesi on tänaval ja siis ei saagi kiiremini liikuda, kui teised aeglaselt ees liiguvad." Väikesed asjad, mis sellisel ajal naeratuse näole toovad...
Ise jõudsin siis peale suurt trügimist-lonkimist ja omaette vandumist Hamleys'esse ja polnud ka seal neist inimestest pääsu. Poe ukse ees oli suur trobikond inimesi, üks uks oli poest väljujatele ja teise ukse ees seisid turvamehed, kes inimesi väikeste gruppidena iga natukese aja järel poodi sisse lasid, sest ka see oli inimesi nii täis pakitud, et jube... Kuigi ma pean ütlema, et seal ei tulnud see mulle nii suure üllatusena, sest see pood ise on ka igati äge ja mõnus ja sinna minnakse ka niisama n.ö. jalutama. Ma ise läheks ka, aga ma tulen sealt iga kord ikka ostukotike näpuotsas välja... Aga jah, pood oli siis jälle paksult inimesi täis ja kuna ma läksin sinna väikestele kinke otsima, siis võttis see ikka väga-väga kaua aega. Ma reaalselt iga kord olen seal poes üle kahe tunni ringi jalutanud ja õigeid asju otsinud.
Ja Hamleys'il on ka selline äge nurgake, kus müüakse igasuguseid fantaasiafilmidest tuntud asju - näiteks Sõrmuste Isanda või Harry Pottery fännid võivad seal küll vast väikese varanduse kulutada. Ja no seal leidub ikka igasuguseid ägedaid asju. Ma käisin Potteri väljapanekut uudistamas :)
Tagasi Oxfordile jõudes käisin teistest poodidest ka uuesti läbi ja lootsin kõik vajalikud asjad kohe ühe korraga ära osta, aga ei õnnestunud, pidin paar päeva hiljem uuele ringile minema. Oh seda rõõmu (sest Oxford on enne jõule ikka reaalne hullumaja - heas mõttes muidugi ;) ).
Kuna meil koolis on detsembris nädal enne jõulupühi n.ö. online learning week, ehk loenguid-seminare ei ole, siis sain selle võrra varem Eestisse lennata (ma muidugi tegin paar päeva poppi ja lendasin natuke veel varem :) ).
Lennukis oleksin pidanud vahekäigu poolses pingis istuma, mis mulle üldse ei meeldi. Kuna enne mind istus samas reas kesmises pingis üks noormees ja peale mind tule teine, kes oleks pidanud akna pool istuma, olingi juba selleks valmis, et kolm tundi ilma mingi vaateta passin. Aga ei, see viimasena kohale jõudud noormees küsis mult kohe, et kas ma ei taha akna all istuda, ja no mina ei saanud ju loomulikult sellist võimalust mööda lasta, korjasin jalge juurest oma kotikese ja kodinad ja kobisin aga akna alla istuma :). Muideks, ma alati Londonist Eestisse lennates istun vasakpoolsetes pinkides ja ikka tagapool otsas, või no tiibadest ikka taga pool... Ei tea, mis värk sellega on... Aga mulle sobib, sest kunagi nägin History Channelilt või kuskilt mingit lennuõnnetuste saadet ja seal öeldi, et kui lennuk peaks alla kukkuma, siis taga otsas olevad inimesed jäävad suurema tõenäosusega ellu (mis, ma arvan, on vähetõenäoline, kui lennuk ikka suurelt kõrguselt suurel kiirusle vastu maad prantsatab, aga see selleks).
Ja siis, vähemalt nädal aega (ja iga päev) enne seda, kui ma Eestisse tulin, postitasid kõik Facebooki pilte ja staatuse uuendusi, et "OMG, meil siin sajab lund" ja " Ei või olla, meil lumi maas" jne. Ja kui mina Ryanairiga sealt pilvedest siis alla tulin, mida ma nägin, ah? Musta maad, vot mida! Kus see lumi siis oli, millest kõik nii palju rääkisid?
Eestis sai puhkust ikka täiega nauditud. Üks esimesi asju oli koduste toiduinspektorite valvsa pilgu all söögi tegemine :), siis käisime igal pool laatadel. Pärnus laada esimesel päeval aitasin asjad maha tösta ja läksin õe juurde esseed kirjutama, mis Eesti aja järgi pidi kella 5ks valmis olema ja valmis ta ka sai, tulemuseks paar punkti Bst puudu, aga arvestades seda, et ma pm kohapeal peast (pm ilma mingi varasema uurimuseta ja materjale kogumata) kogu töö valmis kirjutasin (vahepeal tegime muidugi tee- ja lapsehoidmispause ka), on see minu arust väga hea tulemus :).
Esimest korralikku lumesadu nägin kümnenda õhtul, 11 päeval Robiga välja minnes oli maa ikka natuke valge ka, aga see kõik oli õhtuks juba täitsa sulanud :( Natuke paksemat lund saime näha alles 21el.
Esimest korda otsustasin ka, et enne jõule tahan ma kindlasti piparkoogimaja teha. Ja no see oli ikka täielik inseneriteadus. Kuna ma seda varem teinud polnud, ega ka näinud, kuidas keegi teine seda teeb, siis oli sellega ikka üksjagu jamamist. Ma ei tea miks, aga sel hetkel ma nt Googlet ja Youtube ei tunnistanud, et oleks otsinud kasvõi mõne pildi/joonise/video, mis oleks kindlasti asja lihtsamaks teinud, aga ei. Tegime kõik ise. Noorema vennaga kahekesi tegime paberile kõik joonised valmis, milliseid tükke mitu vaja läheb, kus on uksed/aknad, milline on katus jne. Inseneriteadus, ma ütlen noh! Ja siis hakkasime tükke taignast välja lõikama, ikka täpselt joonlaua järgi ja puha... Ma ei tea miks, aga meie selle peale ei tulnud, et maja otsaküljed ja maja otsa katusealused kolmnurgad võiksid olla ju ühes tükis. Me tegime kõik eraldi, et pärast ikka raskem oleks kokku panna... :) Ja siis vahepeal pidime maja tegemise pooleli jätma, sest pliit lõpetas meiega koostöö ja ennem kui uue pliidi paika ja töökorda saime olin ma külapeal küpsetades ühe katusepoole ära kõrvetanud, kuuskede jupid läksid ka koguaeg puruks nii kui keegi neile näpu külge pani, nii et päris palju juppe oli vaja lõpuks uuesti küpsetada. Kui maja hakkasime tegema 15. detsembril, siis täielikult valmis sai see 22. detsembril (ja hiljem kaunistasin veel kõik mitu korda üle :) ). Piparkooke tegime ka majaga samal ajal.
Alustaks siis detsembriga. Ja mis seal muud ikka, kui jõuluostud ja shopingud ja Oxford Street ja Hamleys mänguasjapood ja... oh, neid asju oli päris palju. Ja nüüd mõtlesin, et millest ma täpselt siis kirjutan, kuna see kõik oli tegelikult juba nii ammu, aga pilte üle vaadates tuleb mõni seik ikka meelde.
Oxford Streetil shoppamas käisin ma novembri lõpus ja detsembris ikka päris mitu korda. Esimesel korral tegin selle vea, et läksin Novembri lõpus, pühapäeval, ehk kaks päeva pärast Black Friday'd (Musta Reedet) ja no hullumaja... ühel pool tänava otsas olevast poest tänava keskel olevasse poodi kõndisin pea tund aega. Tund!!! Ja see vahemaa on ikka väga väike, enam-vähem kilomeetri kanti... Sel korral ostsin ma lõpuks ainult paar asja ja läksin tagasi bussile ja koju, sest hull tüdimus tuli peale ennem, kui teise poodi jõudsin ja seal vajalikud asjad nende inimhordide vahelt üles leidsin.
Teisel korral läksin siis detsembri alguses. Kodust hakkasin vist mingi 1 ajal liikuma, Oxfordile jõudsin umbes poole 3 ajal. Siis ka mõtlesin, et käin enam-vähem tänavapikkuse läbi, vaatan igast poest ära, mida vaja oleks, imetlen kõik ägedad vaateaknad ära ja pärast lähen teen siis kiire tiiru ja ostan kõik vajaliku ära, et kohe ei peaks hakkama kotte tassima. Ei õnnestunud. Seekord käisin vast 2/3 tänavapikkusest ära (ja teadmiseks siis, et Oxford Street on enam-vähem 2,4km pikk), siis sai isu otsa ja otsustasin Hamleys'e mänguasjapoodi minna. Vahepeal tegin mõned pildid ka...
John Lewis Store.
Teel Hamleys'esse. Pildi tegemise hetkel seisin keset teed oleval jalakäijate saarel ja väga hästi on näha, kuidas mõlemad tänava pooled on inimesi paksult täis...
Ise jõudsin siis peale suurt trügimist-lonkimist ja omaette vandumist Hamleys'esse ja polnud ka seal neist inimestest pääsu. Poe ukse ees oli suur trobikond inimesi, üks uks oli poest väljujatele ja teise ukse ees seisid turvamehed, kes inimesi väikeste gruppidena iga natukese aja järel poodi sisse lasid, sest ka see oli inimesi nii täis pakitud, et jube... Kuigi ma pean ütlema, et seal ei tulnud see mulle nii suure üllatusena, sest see pood ise on ka igati äge ja mõnus ja sinna minnakse ka niisama n.ö. jalutama. Ma ise läheks ka, aga ma tulen sealt iga kord ikka ostukotike näpuotsas välja... Aga jah, pood oli siis jälle paksult inimesi täis ja kuna ma läksin sinna väikestele kinke otsima, siis võttis see ikka väga-väga kaua aega. Ma reaalselt iga kord olen seal poes üle kahe tunni ringi jalutanud ja õigeid asju otsinud.
Piltidelt ei pasitagi väga hull, aga tegelikult oli pood ikka täiesti puupüsti täis...
Hamleys'e vaateaken.
Ja Hamleys'il on ka selline äge nurgake, kus müüakse igasuguseid fantaasiafilmidest tuntud asju - näiteks Sõrmuste Isanda või Harry Pottery fännid võivad seal küll vast väikese varanduse kulutada. Ja no seal leidub ikka igasuguseid ägedaid asju. Ma käisin Potteri väljapanekut uudistamas :)
Harry Potteri filmidest tuttavad asjad. Filmi fännid võivad sellest poe osakonnast ikka igasugust varandust leida :)
Tagasi Oxfordile jõudes käisin teistest poodidest ka uuesti läbi ja lootsin kõik vajalikud asjad kohe ühe korraga ära osta, aga ei õnnestunud, pidin paar päeva hiljem uuele ringile minema. Oh seda rõõmu (sest Oxford on enne jõule ikka reaalne hullumaja - heas mõttes muidugi ;) ).
Oxford Street jõulutuledes.
Kuna meil koolis on detsembris nädal enne jõulupühi n.ö. online learning week, ehk loenguid-seminare ei ole, siis sain selle võrra varem Eestisse lennata (ma muidugi tegin paar päeva poppi ja lendasin natuke veel varem :) ).
Lennukis oleksin pidanud vahekäigu poolses pingis istuma, mis mulle üldse ei meeldi. Kuna enne mind istus samas reas kesmises pingis üks noormees ja peale mind tule teine, kes oleks pidanud akna pool istuma, olingi juba selleks valmis, et kolm tundi ilma mingi vaateta passin. Aga ei, see viimasena kohale jõudud noormees küsis mult kohe, et kas ma ei taha akna all istuda, ja no mina ei saanud ju loomulikult sellist võimalust mööda lasta, korjasin jalge juurest oma kotikese ja kodinad ja kobisin aga akna alla istuma :). Muideks, ma alati Londonist Eestisse lennates istun vasakpoolsetes pinkides ja ikka tagapool otsas, või no tiibadest ikka taga pool... Ei tea, mis värk sellega on... Aga mulle sobib, sest kunagi nägin History Channelilt või kuskilt mingit lennuõnnetuste saadet ja seal öeldi, et kui lennuk peaks alla kukkuma, siis taga otsas olevad inimesed jäävad suurema tõenäosusega ellu (mis, ma arvan, on vähetõenäoline, kui lennuk ikka suurelt kõrguselt suurel kiirusle vastu maad prantsatab, aga see selleks).
Hommikul vara on kuu ka veel ikka taevas :) Tegelikult ei olnudki vist väga vara, ehk mingi 8.30-9.00 UK aja järgi...
See natuke enne pilvedesse sõitmist (maandumist) tehtud. Just jõudsin pildi ära teha ja telefoni ära panna, kui minu ees istuv mees enda kõrval akna all istuvat naist torkis ja ütles: "Vaata, vaata!" Ma ka siis vaatasin. Pilvedel oli pisike lennuki vari, mille ümber oli täiesti ümmargune vikerkaar. Ma ei jõudnud telfil uuesti kaamerat nii kiiresti tööle panna, kui juba olime pilvedesse laskunud ja kogu see vari/vikerkaar kadunud :(
Kus on lumi???
Sel korral oli toiduinspektoreid kaks (tegime vist mingit salatit), tavaliselt on ainult üks paksuke juures ja uudistab, kuidas miski asi valmib (ja vahest üritab oma käpa ja küünistega üle laua ääre midagi ära ka pätsata)...
Esimene lumi! (Vähemalt minu jaoks :) )
Esimest korda otsustasin ka, et enne jõule tahan ma kindlasti piparkoogimaja teha. Ja no see oli ikka täielik inseneriteadus. Kuna ma seda varem teinud polnud, ega ka näinud, kuidas keegi teine seda teeb, siis oli sellega ikka üksjagu jamamist. Ma ei tea miks, aga sel hetkel ma nt Googlet ja Youtube ei tunnistanud, et oleks otsinud kasvõi mõne pildi/joonise/video, mis oleks kindlasti asja lihtsamaks teinud, aga ei. Tegime kõik ise. Noorema vennaga kahekesi tegime paberile kõik joonised valmis, milliseid tükke mitu vaja läheb, kus on uksed/aknad, milline on katus jne. Inseneriteadus, ma ütlen noh! Ja siis hakkasime tükke taignast välja lõikama, ikka täpselt joonlaua järgi ja puha... Ma ei tea miks, aga meie selle peale ei tulnud, et maja otsaküljed ja maja otsa katusealused kolmnurgad võiksid olla ju ühes tükis. Me tegime kõik eraldi, et pärast ikka raskem oleks kokku panna... :) Ja siis vahepeal pidime maja tegemise pooleli jätma, sest pliit lõpetas meiega koostöö ja ennem kui uue pliidi paika ja töökorda saime olin ma külapeal küpsetades ühe katusepoole ära kõrvetanud, kuuskede jupid läksid ka koguaeg puruks nii kui keegi neile näpu külge pani, nii et päris palju juppe oli vaja lõpuks uuesti küpsetada. Kui maja hakkasime tegema 15. detsembril, siis täielikult valmis sai see 22. detsembril (ja hiljem kaunistasin veel kõik mitu korda üle :) ). Piparkooke tegime ka majaga samal ajal.
Inseneritöö :) Kaks seina valmis, üks dekoreerimisel, kolmas sein ahjus ja neljas ootab küpsetamist :)
Vahepeal tegime piparkooke ka.
Kaua tehtud kaunikene! Kohe peale pildistamist tahtsid koerad ka üle vaadata, et mis asi see ikka on ja maast õhku tõstes läks kuusk puruks... Neid ma parandasin ikka päris mitu korda.
Enne pühi tuli lõpuks korralik lumi maha, siis olid jõulud, mis möödusid poolenisti lastevalves olles, siis nautisime õiget lumist talveilma, uut aastat (mis möödus jällegi lastevalves olles) ja lõpuks minu sünnipäeva. Ja siis oligi peaaegu käes aeg tagasi vihmasesse Londonisse minna.
Jõuluõhtul. Preili Mia ikka alati käib ja valib riiulilt küünelakke ja tahab, et tal küüned ära värvitakse (ma vahest ikka värvin ka ja alati saan hiljem lapsevanematelt õiendada :)), ja no sel õhtul lasin ma tal venna küüsi läbipaistva tugevdava lakiga lakkida. Ta pool valas muidugi maha, aga vähemalt olid nad mõlemad Robiniga ise jumala rahul...
Sellist korralikku talveilma nautisime Robiga jalutamas käies...
Päikeseloojang meie rõdult.
Vahepeal jõudis pool jääd ära sulatada ja kallast üle ujutada, aga mõnus oli ikka...
Oh, how I whish I had a camera with me. Sel päeval oleks tõesti võinud kaamera kaasas olla...
Sünnipäevakook ja kink (vanuse järgi siis vastava summa eest lotopileteid - õnneks võitsin kokku ka päris arvestatava summa tagasi)
Tagasi Londonis. Nagu kohe tagasi tulles ütlesin, siis Eesti ilmaga võrreldes oli see change pretty depressing...
Ja Londonis tagasi olles läks kõik ikka vana rada pidi - kool-kodu... Ja see oli ikka üks suur tüütus seda maad (umbes 30min üks ots) kodust kooli ja pärast tagasi käia, sest jaanuar/veebruar on minu kogemuste põhjal kõige vihmasemad kuud siin...
Aga jaanuari lõpus käis Keidi külas. Tähendab lendas Hispaaniast läbi Londoni Riiga ja kuna tal oli ikka päris palju vaba aega, siis sisustas ta selle Stanstedist linna tulemisega. Meil olid muidugi kõik plaanid tehtud, kuhu lähme ja mida teeme, aga muidugi sadas siis vihma ja külm oli ja pikk maa käia ja... Igatahes otsustasime pärast Buckinghami palee ja Westminsteri juures ära käimist, et läheme Oxford Streetile, hüppame bussile ja tuleme minu juurde koju... Pärast sooja teed, kerget einet ja mõnda tundi istumist ning enda sooendamist oligi aeg uuesti keset ööd bussijaama minna ja Keidi tagasi Victoria stationisse saata ja siis ise uuesti koju rännata. Aa, Keidi tõi mulle Hispaaniast mingi maiustuse ka, mille nime ma enam ilmselgelt ei mäleta, aga see oli täiega hea :)
Keidi Big Ben'i juures. PS! Keidi, kui sa seda pilti siia ei taha, siis ütle mulle ;)
Öösel Keidiga kahekesi double decker'i ülemisel korrusel. Pärast tuli sinna veel mingi mees, kellele ei meeldinud, et me mõlemad esimestel istmetel üksi istusime ja teda sinna ei lasknud... Tough luck.
Ja is siis veel... Veebruaris istusime reaalselt nädal aega täiesti külmas majas, sest ühed majanaabrid ei saanud aru, et küttesüsteeme keegi ei näpi ja lõhkusid selle värgenduse ära... See tähendas aga seda, et enamuse ajast, millal keegi kodus oli, istusid kõik köögis, sest esiteks, seal tegime me süüa ja pliit soojendas ruumi :), ja teiseks, meil on pliidil lisaks tavalisele ahjule ka grill, mille ust peab lahti hoidma, et see töötaks ja me siis kütsime sellega kööki soojaks :)
Veebruari alguses oli muideks meil ka siin lumi maas :)
Lumi!!! Eelmine kord nägin Londonis lund esimesel aastal kui siia tulin (2012 detsembris või 2013 jaanuaris siis)
Ja mis siis veel... Aa, meie maja kõrval ehitatakse mingit teist maja (või no katust või sisemust või ma ei teagi, mida nad seal ehitavad, sest pool maja on valmis ja teisel poolel ka ikka seinad püsti ja aknad ees ja...) ja ilmselgelt keegi siin laupäeva puhkepäevana ei tunnista (vähemalt need ehitajad mitte). Nädala sees on muidugi hea, ei pea äratuskella panemagi, sest ehitus kõrval platsil hakkab umbes seitsme-poole kaheksa vahel ja kella kaheksast kõik ehitusmasinad ja traktorid ja autod ja asjad kõik mürisevad ja undavad. Ja loomulikult peavad neil (eriti suurtel) masinatel olema küljes süsteemid, mis reaalselt piibutavad siis kui masin tagurdab. Ja kujutage nüüd ette, on laupäeva hommik, kuna eelmisel õhtul on veel kaua üleval ka oldud, sest peas on ju teadmine, et laupäeval võib ja saab kaua magada. Ja siis, kell kaheksa hakkab akna all see piip-piip-piip pihta ja nii kuni lõunani välja, siis jääb see mõneks ajaks vait, aga pool tänavat on juba nagunii üles aetud, nii et sellest vaikusest on vähe kasu... Ja nii on see septembrist saadik olnud... Jube!
Märtsi alguses olid meil siin ilmad juba soojemad ja koolist koju keset päeva tulles (jala muidugi) oli nii parajalt soe, et võis jaki seljast ära visata. Poodi minnes jäi suur roosipõõsas ette, mis ka uhkelt õitses (ma muidugi ei tea, kas see oli väljas terve talve, või potiga toas, sest varem, st ilma õiteta, pole ma seda tähele pannud) ja päike hakkas ka ennast rohkem ilmutama, mis tähendas seda, et õhtuti sain mina oma laua taga või voodis mõnusat päikeseloojangut nautida :) Lõpuks oligi märkamatult märtsi lõpp käes ja see tähendab siin Spring Break'i (kevadvaheaega). Minul on see kaks nädalat, leedukal ka, aga teistel majakaaslastel on see neli nädalat... Vaheaja alguses käisin kooli raamatukogus veits tööd tegemas ja raamatuid toomas ja ma pean ütema, et päris äge on raamatukokku jalutada esmaspäeval või teisipäeval, uksest sisse minnes ainukesed, kes sind tervitavad on valvelaua töötajad, quiet study area's (see on siis koht individuaalseks õppeks, kugu grupitööde tegijad ja muidu jutustajad oodatud pole, aga nad tavaliselt ikka on seal...) pole mitte kedagi telefoniga rääkimas ja omavahel jutustamas. Tegelikult seal pole mitte kedagi. Ja pärast arvuti avamist kuuled kuskilt teisest ruumi otsast ühte või kahte teist inimest arvutitega klõbistamas. Ja raamaturiiulite vahel pole ka mitte kedagi... See on ikka kogemus omaette, eriti meie raamatukogus :)
Tõeline kevad.
Päikeseloojang. Ignore mu katkist lampi ja poolikut veepudelit :D
Mitte kedagi pole! Tavaliselt on need arvutid kõik täis, lisaks ka enamus ülejäänud arvuteid - eriti kui tööde tähtajad on lähedal. Ja riiulite vahel jalutab ka tavaliselt ikka keegi...
Peaaegu läks meelest ära, ma märtsis vaatasin ju päikesevarjutust kah. Päris äge oli ja ilmselgelt hea nähtavus kah siin :)
Minu vaade kauaoodatud päikesevarjutusele. Päris kaunis peaksin ma ütlema. Järgise korrani ehk!
Damn! Ikka oleks unustanud, siin on veel mõned näited imelisest päikesevarjutusest UKs :)
Nii, vaheaja alguses oli meil väike pidu ka selle (vaheaja) tähistamiseks. Kuna leedukas kogu seda kremplit korraldas, siis see tähendas muidugi, et enamus külalisi olid ka leedukad. Aga pidu ise oli väga äge, kõik inimesed olid normaalsed, sõbralikud jne. Mõni oli isegi sügisesest sünnipäevapeost (millest ühes varasemas postituses kirjutasin) tuttav. Tegelikult jagunesid külalised suht kähku kahte seltskonda, aga muidu oli kõik ok. Ja kui ma alguses mõtesin, et vähemalt seekord oleme pääsenud nendest, kes ei saa aru, et peale ühte öösel võiks ikka kõvasti vaiksemaks võtta (sest ilmselgelt on meil naabrid, kes magada tahavad) ja et mingeid väga suuri jamasid ei tule, siis selle koha pealt ma eksisin. Üks külaline (kes ime kombel ei olnud leedukas ja kuna ma temaga väga ei suhelnud, ei oska ka öelda, kust ta pärit on, aga nime järgi pakuks ma Itaaliat...), kes muidu väga alkoholi ei tarbi, oskas ennast ikka nii segi juua, et sel ajal, kui enamus ära hakkasid minema, kallistas tema WC-potti ja hommikul (või lõunal tegelikult) kui ta ära läks meilt paistis ta ikka veel päris purjus olevat... Ja selle õhtu jooksul sain ma päris mitu korda kuulda kommentaare, et mis mõttes ma vett/karastusjooke/mahla joon ja miks mitte midagi muud ja alkohoolset, ja kuuldes, et ma ei ole suurem alkoholi sõber tegid päris paljud (eriti leedukad) suured silmad. Ilmselgelt eestlaste maine seoses alkoholiga on neile väga tuttav. (Ja kui päris aus olla, siis ma pean ütlema, et ma kaks korda proovisin kahte erinevat veini selle õhtu jooksul, aga need olid päriselt ka nii rõvedad, et esimese topsi, mille ma lauale jätsin, ajas keegi ümber ja teise valasin kraanikausist alla...)
Nii, ja mis siis veel... Kuna kevadvaheaeg on veel viimaseid päevi mul ja leedukal (kes on Leedus hetkel veel), siis saan viimaseid päevi nautida vaikset maja ja rahulikult oma töid (eriti lõputööd) kirjutada. Ja meil on siin täielik suvi... viimane nädal aega on mingi suurem kuumalaine siin olnud, koguaeg 15 kraadi või üle selle, iga päev (viimased kaks nädalat vähemalt) ärkan ülesse selle peale, et päike särab aknast sisse, eile oli umbes 20 kraadi ringis sooja, täna natuke vähem, aga sellegipoolest üritasin ma ajas jalgadele veidike päikest püüda (mis väga ei õnnestunud, aga siiski...)
Igatahes, selleks korraks on siis vist kõik, vanad võlad tasutud ja jutud kirja pandud ja ilmselt siis järgmise korrani (mis tuleb loodetavasti üsna varsti, sest mul on ikka hunnik pilte, mida ma tahaks siia panna ja aprilli jutud kõik kirja panemata ja...). Igatahes, kui ma nüüd järgmise nädala edukalt mööda saadan (st. teen ära enamuse lõputööd, kirjutan kolmapäevaks valmis research essay, mida ma pole veel alustanudki (aga aega veel on ju :) ) ja tegelen veidike oma tuleviku väljavaadetega, siis kirjutan valmis vähemalt kaks diplomacy blogi postitust ja alustan reporti kirjutamisega), siis jah, järgmise nädala lõpus või ülejärgmise alguses (kui just mitte varem) võib uut postitust oodata.
Nüüd aga, töö ootab :)
Selline on siis mu töölaud hetkel - hunnikute viisi raamatuid, märkmetega lehti, stick-it note, pool seina on ka märkmetega lehti täis. Et see lõputöö ükskord juba valmis saaks!...
Seniks aga,
Cheers!
Comments
Post a Comment