Meenutades suve!!!

Olen jälle tagasi blogimise juures. Kuna pool kevadet ja terve suve olin laisk ja ei teinud blogisse ühtegi sissekannet, siis nüüd tuleb see viga parandada. 

Alustame siis kevadest, kus mul blogimine pooleli jäi. Ega siis väga midagi huvitavat ei juhtunudki, koolis said loengud läbi, oli kevadvaheaeg ja hakkas eksamiperiood. Kuna mul oli üks eksam mai alguses ja teine lõpus, otsustasin lennupiletite hindasid vaadata ja veidi kalkuleerida – kaks korda edasi-tagasi lennata oli sama kallis, kui kogu see aeg Londonis passida ja üüri maksta (pluss veel toit ja transport), seega nii saigi tehtud. Lendasin mais kaks korda Tallinna-Londoni vahet. Mõlemal korral olin linnas kokku kolm päeva, ühel päeval sinna, teine päev koolis eksamil ja kolmas päev tagasi. Esimeseks eksamiks kooli jõudmine oli küll ülinapp, sest Tallinnast läks lennuk õhtul, UKsse jõudis veel hiljem ja seega veetsin öö lennujaamas õppides, sest hommikul kella kümneks pidin koolis eksamil olema. Teine kord oli ennem eksamit üks päev vaba, seega käisin natuke linnas ringi (mängisin turisti) ja õppisin hostelis. 

Kuna hostel oli kooli lähedal ja ma teadsin, et Arsenal jalgpalliklubi kodustaadion Emirates Stadium on ka seal samas, otsustasin seda külastada. Käisin seal ümber staadioni niisama ringi ja uudistasin. Õnneks ma ei olnud ainuke, sest seal oli ikka päris palju inimesi.Ja järjest rohkem neid tuli, kui mina hakkasin poolest lõunast sealt ära minema, et tagasi hostelisse minna.

 Arsenali meeskonnad läbi aegade.

Siis käisin veel koolis ja andsin oma viimased tööd ära, tegin eksami ära ja suundusin hostelisse tagasi. Järgmine hommik hakkasin suht vara Põhja-Londonist Victoria Stationisse minema, sest ma ei teadnud, kui kaua see teekond umbes aega võtab. Natuke hostelist eemal hüppasin bussile ja plaanisin sellega kesklinna sõita, sest jala poleks õigeks ajaks Victoriasse jõudnud. Aga oh sa imet, umbes Oxford Streetilt hakkas buss venides, no tõesti teokiirusel linna poole sõitma. Närviliselt kella vaadates sai mul kõrini ja hüppasin järgmises peatuses bussilt maha, sest olin kindel, et jala jõuan ma kiiremini kohale, kui bussiga.

Ja hea oli, et maha hüppasin. Kuna aga jala käisin tõesti kiiresti, oli ikka piisavalt aega üle, seega istusin veits National Gallery ees ja vaatasin seal neid tänavakunstnikke. Teist korda nägin seal neid inimesi, kes on üleni kulla- või hõbedavärviga kaetud ja istuvad seal nagu kujud. Seekord istus seal üks hõbedane mehike, aga mitte maas, vaid õhus. Päris mitmed käisid ja tõmbasid tal käega istumise alt läbi, et teada saada, kuidas see võimalik on, aga oli. Pealtnäha ei olnud tal mitte midagi istumise all ja päris äge oli vaadata, kuidas inimesed üritasid teada saada, kuidas ta seda teeb. Igatahes, mul kell liikus aina edasi ja olin juba valmis Victoria poole liikuma hakkama, kui üks torupillimängija hakkas enda pilliga tänapäevaseid poplugusid mängima. Vot seda oli äge kuulata.

Pärast mõnda lugu liikusin aga edasi ja Puckingham Palace poole liikudes avastasin, et seal on sõidutee kinni ja mõlemal pool teeääres on päris suur rahvamass midagi ootamas. Alguses mõtlesin, et liigun edasi ja ei jää ise sinna vaatama, aga ei tulnud sellest plaanist midagi välja. Veidike aega seal aia taga seisnud, märkasin, et natuke kaugemal mängib mingi pillirühm, hobused ratsutavad ja värki. Ja kõik see ikka meie nö. nina alt läbi. Ja siis tuli tohutupalju politseiautosid ja mootorrattaid ja kõige lõpuks siis uhked mustad autod, kus see istus kuninganna. Täpselt minu pool ääres. Sain mõned head pildid ka tast, aga need on kahjuks teises arvutis ja seega jäävad praegu siia lisamata. Igatahes, lõpuks jõudsin Victoriasse, hüppasin bussile, sõitsin lennujaama ja sealt Eestisse tagasi.

Kuninganna eskort. Neid ratsanikke oli seal palju. Ja neile järgnesid veel tankid, mida oli vist veel rohkem...

Suvi möödus mul suht rahulikult. Mõnda aega olin tööl, rannas sai palju käidud, mööda Eestit ringi sõidetud jne. Üks parim osa suvest oli kindlasti Õllesummeril Bastille ja Hurtsi kontsertid. Kui poole juuni pealt hakkasid telekas need Bastille kontserti reklaamid, mõtlesin, et sinna ma lähen. Rääkisin õele ka, et läheks (tema tahtis alguses ikka Hurtsi kuulama minna) ja lõpuks oli ta nõus. Enne Bastille käisime mööda Õlleka platsi ringi, kuulasime veits Grete Paiat ja olime niisama. Kui meie mingi tund enne kontserti lava ette minema hakkasime oli kaarealune juba paksult rahvast täis. Aga meil vedas, plaanisime kohe alguses, et seisame lava ees ja hakkasime siis sinnapoole trügima. Lõpuks saime suht lava lähedale ja vaade oli hea. Kontserti esimese poole ajal olid mul koti küljes õhupallid, millega minu ees olev tüdruk koguaeg vastu pead sai (mis talle ilmselt väga ei meeldinud J), seega lasin need õhupallid lõpuks lendu. Aga Õhtulehe ja Delfi ja Elu24 piltidelt leidsime ennast ikka õhupallide järgi üles :) 

 Seal kohapeal oli see hetk veel ilusam. Ilmselgelt ei anna pilt kõike seda melu edasi nii, nagu päriselt oli...

Kui Bastille läbi sai, ütlesime õega mõlemad naljaga pooleks, et noh, see oli juba nii äge, tuleme siis Hurtsile ka. Alguses oli see muidugi niisama suusoojaks öeldud, aga kui autosse jõudsime, oli plaan valmis, et õde ostab Hurtsi piletid ära ja oleme siis ka kohal. Ja nii saigi tehtud. Ennem Hurtsi kuulasime Shanonit, siis liikusime jälle mingi pea 1,5 tundi ennem Hurtsi esinemisaega pealava poole, sest seekord oli jälle plaanis lava ette saada. Kuna seal esines sel hetkel Smilers, siis kuulasime seda ja trügisime rahva seas aina lavale lähemale. Lõpuks olime lavale isegi lähemal, kui Bastille aeg. Ja see kontsert oli veel ägedam. Mäletan, et Theo (Hurtsi laulja) viskas lavalt rahva sekka valgeid roose ja iga kord, kui õni roos meie suunas lendas, üritasin küll mõnda kinni püüda, aga ei läinud õnneks. Vahepeal naersime veel, kui üks roos lendas lavakonstruktsioonidesse ja jäi sinna kinni. Ja lõpuks, see kõige viimane, mis lavalt rahva sekka lendas… lendas meie suunas. Täpselt sülle… Või noh, peaaegu. Rabelemist oli palju, sest ilmselgelt igaüks tahtis seda endale ja varretükke lendas igale poole laiali. Ma olin juba peaaegu alla andmas, kui minu taga üks tüdruk rõõmsalt hõikas, et tema sai roosi. Aga siis vaatasin ise alla maa poole ja märkasin, et ei, see roos on hoopis minu koti peal. Samal hetkel märkasid seda ka minu ees seisjad, aga mina olin ikkagi kiirem ja sain selle viimase lavalt visatud roosi endale. Õde sai sellest ühe kroonlehe ja ümberringi seisvatest inimestest mõni sai veel jupi kroonlehte ja mõni jupi vart. Aga roos oli minu J

 Shanon.

 Smilers.

Kolmepeale kaks roosi. Pole paha :)

Pärast kontserti saime õe sõpradega kokku ja kui neile ütlesime, et üks lill on veel lava ääres torude vahel kinni, läks õe sõbranna lava ees seisvate turvade juurde ja palus selle sealt alla tuua. Ja nii saimegi siis kõik midagi, mina ja õe sõbranna roosi ja õde kroonlehe J Ja ülivägeva kontserdielamuse ka muidugi.

Suvel sõitsime palju ringi. Ujumas sai palju käidud igal pool. Mõnikord oli ilm ilus ja vesi soe, teine kord oli vesi soe küll, aga lained kaks korda üle pea ja vihm ka päris tugev...

 Ka nii saab ennast kuivatada - või vihma eest peitu pugeda. Sel päeval sai rand tühjaks kõigest mõne minutiga...

Haapsalus käisime ka. Kasparil ja Rasmusel oli seal tegevust küllaga - vanu ronge oli ju päris mitu ja kõik need oli vaja läbi ronida.

 Käisime vennaga näiteks Rakvere linnuse juures uudistamas ja pilte tegemas.

  Kõige lahedam kogemus oli vast Äntu-Nõmme loodus- ja õpperaja juures. Vennaga nägime teel sõites, et viit näitab mingit järve, keerasime siis sinna sisse, parkisime auto ära ja peale väikest jalutuskäiku leidsimegi järve. Üliilusa Sinijärve. Vesi tundus küll rohkem rohekas olevat, aga nii puhas. Alguses plaanisime sinna ujuma minna, aga jalgu vette kastes selgus, et seal on vesi ikka väga külm, seega see plaan jäi ära. Ja osalt ka sellepärast, et vesi oli seal jube sügav ja vette sai ainult sillalt hüpates või redelilt ronides. Ja need suured pirakad kalad, mis seal 1,5-2 meetri sügavuses kaldavees ujusid, ei paistnud ka just kõige meeldivamad ujumiskaaslased olevat. Seega otsustasime edasi liikuda ja kaardi kärgi järgmise järve, Valgejärve juurde sõita, mis asus natuke eemal. Jõudsime kohale ja katsusime seal vett. Kaardi järgi oleks Sinijärv, Rohejärv ja Valgejärv pidanud omavahel ühenduses olema, aga vee temperatuuridel oli küll suur vahe. Valgejärve vesi oli tõesti väga-väga soe. Aga järv ise oli sama sügav, kui eelmine. Mina otsustasin küll ujuma minna, aga venda ei suutnud vette meelitada. Tema uudistas sillalt kalu ja kastis ainult jalad vette. Kokkuvõttes oli üks äge päev kohtades, kuhu muidu vast ei satuks.

 Uskuge või mitte, aga seal jalgade all on umbes 1,5-2 meetrit vett...

 Sinijärv.

 Valgejärv.

Rasmusega käisime veel Võrtsjärve ääres uudistamas. See päev oli päris tuuline ja jahe, ülesse vaatetorni ronides oli küll vahepeal tunne, et tuul lükkab tagurpidi trepist alla tagasi, aga ei. Üles jõudsime...

 Suvel käisime veel mina, Kaspar ja Rasmus ja Siki Soomes Linnanmäki lõbustuspargis ja Sealife meremuuseumis. See muuseum oli päris lahe, igasugused vinged mereelukad olid seal. Kõige rohkem tahtsin mina näha näiteks haikalu, aga kõik pildid, mis mul neist on, on ühed suured udukogud. See-eest sain mõnedst teisest loomast päris head pildid.

Ja siis Linnanäki... Mina ja Siki käisime seal teist korda, poisid olid esimest. Ja ma pean ütlema, et esimene kord oli mõnes mõttes lahedam. Siis me veel ei teadnud, kui jubedad need atraktsioonid võivad olla ja kui õudne nendega sõita on. Ronisid lihtsalt peale ja läksid. Aga seekord oli juba teada, mis mida teeb ja kui palju keerutab ja kui kõrgele õhku või kui kiiresti sind alla loobib. Ja mul oli vähemalt nii, et iga kord mõne jubedama asja peale istudes käis seest jõnks läbi, sest kõik keerud ja vabalangemised ja asjad olid teada ja see teadmine ise on juba päris hull :). Aga käidud ta sai ja kokkuvõttes oli päris lõbus.

 Tallinn.

 Mina mõtlesin pilti teha neist veepinnal ujuvatest kaladest, hiljem aga avastasin, et hoopis huvitavamad on need elukad selle akvaariumi põhjas. Alumisel pildil need mereelukad alt poolt...

 Üks udune haikala ka siia.

 Oi, see kollane atraktsioon oli juba esimesel korral jube. Nüüd uuesti sinna peale istudes oli esimene mõte: "Miks ma siia tulin? Ma tahan maha!!!"

 Helsinki.

Veel käisime näiteks laadal Sangaste lossi juures ja Suure-Jaanis.

Ja siis saigi suvi peaaegu läbi. Hakkasid need vihmased ilmad ja rannaskäigud jäid ära. Olin rohkem tööl ja autosõite jäi vähemaks. Ja oligi sügis käes, vennad läksid kooli ja lõpuks mina ka. 23. septembri õhtul istusin jälle lennukisse ja sõitsin tagasi Inglismaale. 24nda hommikul sõitsin bussiga lennujaamast linna ja algaski matk Victoria Stationist uue elukoha poole. Seekord sain elamise muidugi suure vedamisega. Olin juba mitu päeva vaadanud erinevate portaalide kuulutusi ja asi tundus tõesti lootusetu, sest ühtegi tuba polnud kooli läheduses saadaval. Viimasel päeval Eestis võtsin lihtsalt järjest kuulutused ette ja kõik, kellel number juures oli, helistasin läbi. Ka siis oli asi lootusetu, kuni viimaks sattusin ühe neiuga rääkima, kes otsis endale toakaaslast. Tegime Skype kõne ja oligi elukoht olemas. 24ndal kolisin sisse ja eile (pühapäeval) tulid ülejäänud kolm majanaabrit (varem olid kaks tükki juba kohal). Nüüd me siis elamegi Põhja-Londonis, ridaelamus kuuekesi. Ja seltskond paistab tore olevat – mina, 1 ameeriklane, 1 britt (kelle asemel on siin kuu aega üks teine tüdruk), 2 itaallast ja 1 leedukas. Kõik tüdrukud, 1 esimese aasta tudeng, 4 teise aasta tudengit ja mina kolmanda aasta tudengina.

Nüüd loodan peagi oma praktika ja töö asjad korda saada ja siis… eks tulevik näitab.

Ja veel, MA SAAN ARVUTIGA INTERNETTI!!! :) Ma olen nädal aega netti saanud ainult telefoniga ja ausalt öeldes tüütas juba ära, sest ühtegi asja ei saanud korralikult teha, pidi ainult seda pisikest ekraani vahtima... Aga nüüd on kõik ok. :)

Lisan siia lõppu veel terve hunniku suviseid pilte, mida kuskile mujale panna ei olnud. Tegelikult võib-olla oleks neile koha leidnud küll, aga mul oli juba kogu teks valmis kirjutatud, oli vaja ainult pildid lisada, kui pilte sirvides avastasin, et palju-palju rohkem on kirjutada ja pidin kõik ümber tegema... 

Miku mängib peitust. Ta iga kord istub sallide peal või juures, kui need on venima pandud, aga seekord sattusin ma talle peale, kui ta arvas, et on ennast nii kavalalt ära peitnud. Ja noh, peaaegu oligi ju... :)

 Muidugi on ta ka koka abi ja degustaator ja kõike muud. Siin käis ta mul abis kartulisalatit tegemas. Sest no loomulikult, kõik asjad, mis toidu sisse käivad, tuleb ikka ja alati üle kontrollida.

 Robi väsis ära. Ja pärast tuli Miku ka talle seltsi.

Niimodi käis Kiki mul hommikuti või õhtuti kõhupeal istumas ja nurrumas. Muidugi ainult siis, kui tal selleks tuju oli - mida juhtus väga harva...

 Ja see päev, kui ma Miat valvasin ja ta lõpuks õue lasin. Kui tal liumäest ja ronimispuudest kõrini sai, leidis ta endale tammetõrud, millega mängida.

Ja ongi selleks korraks kõik. Ilmselgelt ei tohi enam nii pikka vahet blogimisse sisse jätta, muidu ei mahu tõesti kõik siia ära. :)