Pühadehooaeg on alanud!!!

Meil üle tee maja ees ehiti 1. detsembri päeval need kaks kuuske ära ja nüüd iga päev, nii kui väljas on väheke hämaram, lülitatakse need tuled sisse. Ja siis nad paistavad/vilguvad mulle otse näkku, kui ma oa voodis istun.

Nonii, alustame siis sealt, kust eelmine postitus pooleli jäi. Nimelt Näljamängude esilinastus juhtus olema samal nädalal, kui meil koolis algas Employability Week (eelmine aasta nimetati seda nädalat aktiivsusnädalaks ehk Activity Week). Selle nädala jooksul tavapäraseid loenguid ja seminare ei toimu, kuid on korraldatud igasuguseid erinevaid üritusi ja loenguid ja esinema on kutsutud inimesi väljastpoolt kooli. Mõned külalisesinejad pidid enda loengud kahjuks ära jätma, aga need korraldati hiljem ikkagi.

Kõigist erinevatest üritustest ja loengutest meelepäraseid ja kasulikke oli suhteliselt keeruline välja valida, sest päris paljud üritused olid sellised, kus ma eelmine aasta juba käisin ja ka sellised. Kui eelmisel aastal käisin ma enamasti külalisesinejate loengutes, siis sel aastal eelistasin kooli õppejõudude loenguid ja läbivaks teemaks oli kõigil neil loengutel juhtimine ja koosolekute/rühmatööde eesmärk ja korraldamine. Ja ma ei pidanud pettuma. Igast loengust sai uusi, huvitavaid ja väga kasulikke nippe ja teadmisi. Samuti saime õpitut kohe ka kasutada ja terve suure koosoleku korraldada. Igatahes väga äge oli ja kui oleks vaid rohkem sarnase sisuga loenguid/üritusi olnud, mis ka ajaliselt oleksid sobinud, oleksin ma kindlasti palju rohkematest loengutest osa võtnud.

Peale Employability Week’i hakkas jälle tavapärane õppimine pihta. Samas, nädal hiljem korraldati kohe ka üks EW ajal ära jäänud loeng teemal Public Speaking (avalik esinemine), mille andis Nigel MacLennan, kes on samal teemal välja andnud mitmeid erinevaid raamatuid ja juhendanud nii tuntud kui vähem tuntud avaliku elu tegelasi. See oli üks kasulikumaid loenguid, kus ma olen selle pooleteise aasta jooksul käinud. Kogu üritus oli väga nauditav, Nigel teadis, millest ta rääkis ja kaasas publiku väga oskuslikult kogu loengusse ja arutellu, samuti oli kohal väga tore seltskond (enamasti juura ja äri ainete õpilased magistrist või baka kolmanda aasta omad, aga siiski). Kõige parem oli muidugi see, et kõik need teadmised ja nipid, mis sellest loengust saime, sain ma kohe ka ära kasutada erinevates ainete ettekandeid tehes.

Vahepeal on veel olnud nii-öelda tavalisi koolinädalaid, kolm päeva nädalas hommikust õhtuni koolis ja siis mitu päeva iseseisvat õppimist ja seminarideks ettevalmistamist.

Aga nüüd eelmisel nädalal käisin ka linnas (see tähendab, kesklinnas – mis on kindlasti erinev igapäevasest kool-kodu teekonnast). Minu eesmärk oli otsebussiga Oxford Streetile minna, seal kõik vajalikud poed mõne tunniga läbi käia ja siis koju tagasi. Ilmselgelt väga utoopiline eesmärk. Oxford Streetil ei tee midagi ära paari tunniga, (kindlasti mitte poodides käimist, eriti veel nädalavahetusel), kui just mitte võtta eesmärgiks jalutada ühest tänava otsast teise…

Zik-Zak. Niimodi need tuled seal Oxford Streetil siis on. Ma ootasin rohkemat...

 Igatahes, esimeses poes kõiki õigeid asju otsides läks mul peaaegu poolteist tundi ja siis veel mingi 20 minutit järjekorras seismist, et asjade eest maksta. Ulme lihtsalt. Aga üks pood käidud, asjad käes ja järgmisse. Jälle üle tunni õigete asjade otsimist, vahepeal täpsustavad telefonikõned, et kõik asjad ikka õiges suuruses saada ja siis jälle kassajärjekorda ja mitukümmend minutit ootamist. Jubeeee… See on vist ainuke miinus siinsete ja Eesti poodide vahel, kuigi nende üliodavate hindade pärast võib siin järjekorras seista küll.

 Nii hõredalt need tuled seal siis ripuvadki. Ja pole midagi üle mõistuse ägedat, lihtsalt täiesti tavalised tulepallid paistavad. Kuigi alumisel pildil on näha veidike nende tulede tekstuuri ja et nad ikka täiesti tavalised ümmargused pallid pole, aga mulle nad ikka ei meeldi... Või noh, ma lihtsalt ei saa aru, miks nende tulede sisse lülitamine nii suur asi siin on, kui need tuled ise on nii tavalised...

Oxford Streetilt sain tulema päris pimedas, mõned minutid enne kuute õhtul. Kusjuures ma väga ootasin seda pimedat aega seal, sest eelmise kuu lõpul pandi seal ju jõulutuled põlema ja päeval sinna jõudes jäid need esimese asjana silma. Aga kahjuks oli see päris suur pettumus. Selles suhtes, et kogu see Oxford Streeti jõulutulede süütamine on siin nagu ülisuur ja vägev üritus ja igal pool reklaamitakse, et eelmisel aastal kulutati nii ja nii palju naelu nende tulede jaoks ja sel aastal pidid need tuled eriti vägevad olema, aga minu arust seal küll midagi vägevat ei ole. Lihtsalt tulukestega pallikesed riputatud kobarates üle tänava. Mingigi "Oh!" emotsiooni saab siis, kui doubledeckeri (kaheordse bussi) teisel korrusel esimesel või viimasel pingil istuda ja siis vastavalt enda ette või seljataha jäävat tänavat vaadata. Aga see on ka ainuke. Ma ütleks, et Eestis igas suuremas linnas on vähemalt samaväärsed jõulukaunistused vähemalt igal suuremal tänaval üleval – ainult mitu korda odavamad.

Bussiga teel kodu poole. Niimodi vaadates tundub jah, et terve tänav on tuledega kaetud ja ilus, aga...

Teisipäeva hommikul käisin uuesti linnas, sest mõned asjad jäid veel ostmata, mõned asjad lisati nimekirja ja põnnidele oli ju vaja kingitusi ka osta. Kui kõik muud asjad ostsin ikka Oxford Streeti mainstream poodidest, siis kingitusi läksin otsima Regent Streetil asuvast Hamleys mänguasjapoest. Vot see on alles pood. Ausalt, ma mõtlesin, et lähen käin poe läbi, valin ruttu asjad ära ja on selle asjaga ka ühelpool, aga kus sa sellega. Ma muidugi teadsin, et see on mitmekordne ja et seal natuke aega ikka läheb, aga lõpuks oli asi nii, et ma olin seal poes vist rohkem kui kaks tundi…! See tähendas muidugi seda, et alguses alt ülesse kõik korrused järjest läbi käia ja vaadata, kus mis on. Siis hakata mõtlema, et mida siis lõpuks osta. Ja kui see ka selge oli, siis tuli hakata meenutama, mis asi mitmendal korrusel oli. Ja kõik see lõppes sellega, et lõpuks käisin ma veel päris mitu korda ülevalt alla ja uuesti alt ülesse tagasi.

 Ilmselgelt oli see roosa korrus ainuke, kus ma väga kaua aega ei veetnud ja ülikiiresti edasi liikusin.

Ja veel roosat. Terved riiulid täis roosasid nukkude karpe ja roosasid mänguasju. Sellised osakonnad/korrused olid ka igasugustele masinatele, kaisukarudele, vanni mänguasjadele, beebide mänguasjadele, jne.

Aga see kõik oli seda väärt. See pood on ikka ülimõnus. Igal korrusel lubatakse lastel erinevate asjadega mängida, töötajad ise ka mängivad nende asjadega seal ja näitavad ette, kuidas mida kasutada, kui vähegi eksinud või segaduses näoga ringi vaadata, astub keegi töötajatest juurde ja pakub abi (mis võib tähendada, et ta jalutab sinuga terve korruse läbi ja aitab sul just seda õiget asja otsida). Ja seal peetakse ka laste sünnipäevasid. Poes! Ma pole Eestis ühtegi mänguasjapoodi näinud, kes poes laste sünnipäevasid laseks tähistada, kus töötajad laulavad lapsele sünnipäevalaulu, mis kajab läbi mitme korruse… See kõik oli lihtsalt nii äge ja teistmoodi. Sellesse poodi võib lihtsalt aja veetmiseks minna ja niisama ringi jalutada ja lastel oleks seal tõesti väga-väga palju tegemist. Ja keegi ei tule õiendama, et ühte või teist asja ei tohi puutuda, vaid lastel lastakse igasuguseid asju kohe kohapeal järgi proovida. Äge!

 Lego kuninganna üleval ja vahtkonna valvurid all. Seal olid veel legost printsid Charles ja Harry ning Will ja Kate.

Ja vähe suurematest Lego klotsidest vahtkonna valvur. Sellised olid iga suurema sisse- ja väljapääsu juures.

Kaks äärmist kotti on kingitusi täis ja keskmises kotis on Miale mõned riided.

Lihtsalt mainin, et mulle isiklikult meeldivad Regent Streeti jõulukainustused palju rohkem kui Oxford Streeti omad… Tekitavad rohkem jõulutunnet.

 On ju palju ilusamad...?

Ja täna siis käisin veel viimaseid oste tegemas, see tähendab siis puuduvaid kingitusi ja komme, sest ei saa ju Eestisse tagasi tulla nii, et kohvris mitte ühtegi maiustust ei oleks… :D

Candy Cane'id mille ma unustain Hamley'st osta, aga sain need siiski teisest poest.

Sellise kotitäie maiustusi üritan enda kohvrisse ja väiksesse kotti ära mahutada. Õnneks või kahjuks on siit veel mõned asjad puudu...

PS! Just vaatasin selle postituse sõnade arvu ja esimene mõte, mis pähe tuli, oli see, et kirjutaks teise sama palju veel ja saaks ühe korraliku essee, mis meil peavad enamasti olema 2500 sõnalised...