Once in a lifetime!!!

Nonii, päris kaua aega pole siia midagi lisandunud. Ja üle päeva sain kelleltki facebooki kaudu küsimuse, et millal võib uut sissekannet oodata ja miks midagi kirjutanud ei ole.

Uus kirjutis on sellepärast veninud, et ma ei tahtnud lihtsalt kirjutada midagi stiilis „üleeile, eile ja täna oli kool. Käisin kohal. Oli tore“.  Ja teine põhjus, miks ma kirjutanud ei ole, on see, et ma mõtlesin, et võtan ühe reisi kesklinna ette, käin linnas ringi, teen pilte ja siis panen üles uue teksti koos piltidega. Igatahes siin on siis nüüd see kauaoodatud uus blogipostitus.

Esimesest mittekirjutamise põhjusest võib välja lugeda, et midagi väga huvitavat toimunud ei ole. Selles suhtes küll, et iga nädal käin ikka koolis ja vabadel päevadel tegelen palju lugemise ja loenguteks/seminarideks ettevalmistamisega. Ja see on ennast ära tasunud, sest seminarides saan kõike kaasa teha ja aruteludes osaleda ja loengutes saan ka enam-vähem kõigest aru. Üldse on koolis kõik normaalne ja võrreldes eelmise aastaga palju huvitavam. Välja arvatud üks aine (Approaches to International Relations), millest ma lootsin nii palju rohkemat, aga mis praeguse õppejõu igavate slaidise ja monotoonse õpetamisstiili tõttu on lihtsalt surmigav. Ja seda mitte ainult minu jaoks, vaid paljud ütlevad nii. Õnneks on selles ruumis wifi, kus see loeng toimub, nii et kui esimese tunni pean kuidagimoodi vastu ja kuulan/mõtlen kaasa, siis teise tunni passin lihtsalt telefoniga netis ja loen lehti :D.

Kui ma nüüd kõikide praeguste ainete peale mõtlen, siis pean tunnistama, et minu eelarvamus ja tegelikkus ei lähe üldse kokku. Nagu juba ütlesin, siis lootsin IR ainest väga palju, aga praegu on see lihtsalt kuiv erinevate ideoloogiate õppimine, mis on igaaavvv!

Ainest Governance and Public Policy lootsin ma veits rohkem, eriti just teisest poolest. Selle aine loeng on praegu olnud aga suht üksluine ja samuti mitte eriti paeluv. Aga paari nädala pärast hakkab teine õppejõud meile selle aine loenguid andma ja see tõotab päris huvitav tulla. Vähemalt ma loodan nii, seda just selle tõttu, et too uus õppejõud on meil seminari juhendaja ja seminarid on meil alati palju huvitavamad, kui loengud. Teeme igasuguseid rollimänge, grupitöid, väitlemist (nii paaridena kui gruppidena) jne.

Aine Shifting Global Power, mis mul on ainult esimesel poolaastal on suhteliselt huvitav. Esimesed neli nädalat andis loenguid üks õppejõud, järgmised kolm nädalat teine õppejõud ja üheksandast nädalast jaanuari lõpuni annab loenguid kolmas õppejõud. See on nii, sest seda ainet õpetatakse alles teist aastat ja see on kokku pandud mitmest varasemalt eraldi õpetatud ainest ja nii o kindel, et iga õppejõud on enda õpetatavas osas spetsialist. Selle aine seminar mulle väga ei meeldi – seda just õppejõu tõttu. Muidu on kõik tore, aga see õppejõud kasutab igas seminaris pm samu väljendeid, ei lase õpilastel väga enda arvamust avaldada, ja kui laseb siis lõpuks on ikka nii, et tema arvates on mõne küsimuse vastus ikka see, mis tema ütles ja mitte midagi muud. Nii et ei ole väga meeldiv seal istuda ja üritada mingit teemat arendada, kui juba ette on teada, et tulemus õppejõule nagunii ei meeldi.

Ja viimaks aine millest ma esialgu ei arvanud midagi – Political Theory. Päriselt ka, ma alguses mõtlesin, et see aine saab olema kõige igavam asi üldse, mida ma kolme aasta jooksul õpin, isegi igavam, kui eelmise aasta Government and Governance. Aga ma eksisin ja kohe täiega. See on kõige huvitavam aine üldse. Ja ma olen kindel, et see arvamus on mul kujunenud põhiliselt tänu meie õppejõule. Muidugi võib olla päris igav Platost ja Aristotelesest ja Hobbsist ja Rousseaust ja kõigist teistest filosoofidest rääkida, aga see õppejõud lihtsalt oskab kõik need teemad väga huvitavaks teha. Ja kuna sama õppejõud on meie rühmal ka seminari juht, siis jätkub loengu arutelu tavaliselt seminaris edasi. See aine on lihtsalt nii huvitavalt üles ehitatud ja õppejõud väga heal tasemel, et neljapäeviti on kohe hea meel kooli minna.

Koolist veel nii palju, et see nädal on meil activity week – ehk siis tavapäraseid loenguid-seminare ei ole ja kooli poolt on korraldatud erinevad üritused, loengud ja külalisesinejad. Ma üritasin küll ennast võimalikult paljudele üritustele ja loengutesse registreerida, aga kahjuks midagi väga valida ei olnudki. Nii et kooli lähen ikka tavapärased kolm päeva – teisipäev, kolmapäev ja neljapäev. Tänase päeva (esmaspäeva) jätsin endal meelega vabaks, sest plaanis oli linnas üks tiir teha ja ühte üritust külastada, aga sellest veidike hiljem.

Siia kooli ja suure ürituse vahele lisaks veel üks lõbus/hirmutav/jube lugu. Nimelt meil siin maja ümber ja terve tänava peal (nii palju, kui ma näinud olen) elutseb väga, väga palju ämblikke. Ja ma pean ütlema, et on ikka päris jube mõnikord ust lahti teha või isegi ukse juurde kõndida väljas, kui mingi ämblik kuskilt vastu tuleb. Ja see kõik viis paar nädalat tagasi ühe jubeda kogemuseni. Nimelt hoiame me oma vannitoa akent pesus käies lahti, et aur välja läheks. Ja üks õhtu vannituba kasutades hakkan mina kätele seepi laskma, kui märkan, et seebitopsiku peal istub üks rõve suur ämblik. Ise värisedes ja hirmust segasena lasin vannitoast jalga nii kiiresti kui sain. Oma tuppa jõudes mõtlesin veel paaniliselt, et mis siis saab, kui see ämblik sealt seebitopsi pealt liikuma hakkab. Õhtu ka juba ja ei julgenud magama jäädagi, passisin poole ööni üleval. Kuulsin küll mitu korda, et teised ka vannituba kasutasid ja lootsin, et keegi selle ämbliku sealt välja viskab. Enne magama jäämist panin toas tule mitu korda põlema ja kontrollisin kõik kohad üle, et ega see ämblik jumala eest sinna ei ole tulnud. Öösel kella viie ajal ärkasin ka ehmatades üles ja uuesti magama ei julgenud jääda, enne kui tuba oli veel kord üle kontrollitud. Õnneks ei midagi. Hommikul vannituppa minnes läks pilk esimese asjana seebitopsikule ja kuna ämblikut ei paistnud, astusin julgelt edasi. Kuni järgmisel sammul nägi, et see nõmedik jalutab mööda kraanikaussi ringi. Mõtlesin siis, et ega sellest jubedikust muidu lahti ei saa, kui tuleb ta veega kraanist alla lasta. Kuuma veega. Aga ta väga ei tahtnud minna ja ma pidin teda mingi oraga tagant surkima. Ämblik kraanist alla lastud, mõtlesin, et nüüd on kõik. Enam sellist jubedust siin ei näe. Aga kus sa sellega, tund või poolteist hiljem läksin vannitoast oma rätikut ära tooma ja igaks juhuks veel mõtlesin, et kontrollin kraanikausi üle, ega seal midagi ei ole. Ja nii kui kraanikausi augu poole kiikasin, tuli sealt välja kaks ämbliku koiba ja kohe järgi ka kõik ülejäänu. Mõtlesin, et ei ole võimalik. Selline asi lihtsalt ei saa minuga juhtuda. Aga seal see ämblik passis ja üritas mööda kraanikausi serva üles ronida. Haarasin siis esimese ettejuhtuva asju, milleks osutus kellegi hambaharja tops, et see ämblik kraanikaussi laiaks litsuda, aga see kahjuks ei õnnestunud. Keerasin siis uuesti kuuma vee kraani lahti, lükkasin selle ämbliku uuesti sinna kraanikausi auku ja surusin jälle oraga järgi. Kuna tal nüüd oli paar koiba vigastatud, siis läks ta alla vähe lihtsamalt ja siiamaani pole üles tagasi roninud. Kuigi ma iga kord vannituba kasutades ikka kraanikaussi kontrollin.

Ja nüüd, see suur üritus, kuhu ma plaanisin minna – Näljamängude teise osa maailma esilinastus (The Hunger Games: Catching Fire) 11.11.2013 Leichester Square’il.

Algas see kõik sellest, et mõtlesin paar nädalat tagasi, et Londonis ikka igasugused esilinastused ja punase vaiba üritused toimuvad, et miks mitte mõnda neist külastada. Otsisin igalt poolt netis ja lõpuks jõudsingi ühele lehele, kus on erinevate punavaiba ürituste toimumise ajakava. Ja kuna Näljamängude esimene osa mulle meeldis, siis mõtlesin, et miks mitte just teise osa esilinastust vaatama minna. Vahepeal ilmateadet vaadates tekkis aga kahtlus, kas ikka tasub minna, sest erinevad allikad näitasid, et see päev sajab.

Esimesed inimesed jõudsid Leichester Square’ile laupäeva õhtul (et ikka võimalikult parem koht aia ääres saada). Ja kuna fb-s inimesed järjest ütlesid, et nemad lähevad pühapäeva päeval või õhtul, siis mõtlesin ise ka pühapäeva õhtul minna. Aga õnneks ei läinud – esiteks mul pole siin nii palju talveriideid, mida oleks olnud võimalik selga panna, et ennast soojas hoida ja teiseks öösel sadas… Pühapäeva õhtul mõtlesin, et lähen siis esmaspäeva hommikul, et siis peaks hea koha saama küll, aga kuna ma lugesin poole ööni raamatut, siis mõtlesin, et kuue-seitsme ajal ei saa ma kindlasti üles. Pool kümme ärkasin ja kuna väljas tundus olevat ikka suht jahe ja vihmane, siis mõtlesin juba, et üldse ei lähe. Aga poole kahest mõtlesin ümber, panin ruttu võimalikult paksud riided selga, jõin tassi sooja teed ja jooksin bussipeale. Kesklinna jõudsin peaaegu pool neli, sealt pidin veel veidike jala minema ja Leichester Square’il olin veits enne nelja. Kõigi teiste jutu järgi nii hilja tulijad enam head kohta ei saa ja seisavad kuskil taga nurgas, kui üldse veel platsile lastakse. Ma ka esimesse nurka ei saanud, kuhu tahtsin, sest sealt oli juba aed kinni. Tegin siis poolele platsile tiiru peale, aga kuna teisele poole edasi ei saanud, läksin esialgsesse kohta kino ühes nurgas tagasi. Kuna kino esine plats oli veel lahti, läksingi sealt läbi ja teisele poole ja voilaa, sain kohe aia äärde suhteliselt sissekäigu lähedale. Nii et kõik, kes kinno sisse läksid, läksid meist ikka nägemisulatuses mööda.

Esimene tund oli suhteliselt igav, niisama pidime ootama, saime näha, kuidas viimast osa punasest vaibast maha pannakse, kuidas seal igasuguseid viimase hetke toimetusi veel tehti. Ja siis… Lõpuks hakkas kogu see asi pihta. Midagi õhtujuhi sarnast ronis lavale, rääkis juttu, suurtest ekraanidest näidati filmi trailer’it ja sni avaldamata klippe. Ja lõpuks hakkasid ka filmi osalised ja teised külalised saabuma. Paljudega neist aeti väljas laval juttu, iga kord kui keegi filmi osalistest kohale jõudis, näidati neid suurel ekraanil ja kõike seda saatis päris vali (et mitte öelda kõrvulukustav) kisa.

Mõned staarid, kes kohal olid: Jennifer Lawrence (kellelt sain autogrammi :D), Josh Hutcherson (kellelt sain ka autogrammi), Liam Hemsworth, Elizabeth Banks, Sam Claflin, Jena Malone, Jeffrey Wright, Willow Shields, Stanley Tucci, Sonald Sutherland (kellelt kaa sain autogrammi), filmi lavastaja Francis Lawrence ja produtsendid Nina Jacobson ja Jon Kilik 

Ja kõiksugused muud staarid, kelle hulgas olid näiteks: Sophie Ellis-Bextor, Jonathan Ross, Conor Maynard, Ellie Goulding, Ashley Roberts, Jamelia, Natalie Dormer, Andy Serkis, Peaches Geldof, The Wanted, Union J, Mcfly, Busted, Kingsland Roas ja Laura Haddock. Tegelikult oli seal veel igasuguseid brittide hulgas kuulsaid nägusid, aga kuna ma nende pärast sinna siiski ei läinud, siis ei hakka neid siin ka nimetama.

 Nii see kõik hakkas. Kino üks pool, kuhu ma alguses jõudsin ja nendest väravatest hiljem lihtsalt läbi jalutasin.

 Igal pool üle Leichester Square'i olid üleval filmi plakatid. Muideks samasugused plakatid on ka paljude busside peal, mis linnas ringi sõidavad.

 Lõpuks omal kohal. Vaade paremale oli selline. Need inimesed on siis Leichester Square'i keskelt (ümber kuju) kulgeva punase vaiba ääres.

 Siin liigutatakse algselt kino uste ees olnud väravaid eemale. Võite vaid ette kujutada, kui pettunud olid need inimesed, kes selle värava taga seisid.

 Lõpuks oli mul kino esisele selline vaade. Hiljem rikuti see muidugi natuke ära...

 Ja viimane osa punasest vaibast saab maha nii...

 Kui vaibast on juba eelnevalt diagonaalis tükk ära lõigatud, siis see tähendab, et sealt tuleb veel mingi jupp maha lõigata - et kaks vaipa ikka korralikult kõrvuti panna. Ka see osa vaibast, mis piirete alla ei mahtunud (sest ega keegi ei hakka ju piirdeid liiga palju üles tõstma) lõigati maha. Ja ühenduskohtades kaeti vaibad alt poolt mingi pihustiga (liimiga?) ja siis suruti maas oleva riba (mingi teibi moodi asja) külge.

 Väljas on juba päris pime. See tähendab, et kõige tähtsam osa hakkab varsti pihta.

 Kuna lava oli minust paremal, siis kõiki, kes seal käisid, nägin ma vaid küljepealt ja seljatagant. Aga suured ekraanid kino küljes näitasid kõiki ka eest poolt. Muide see koht oli väga hea, et saada ülevaade, mida kõige tähtsamad osalised kannavad ja pärast oli eemalt neid väga kerge ära tunda. Ülemisel pildil on Willow Shields ja alumisel Stanley Tucci.

 Siin on ülemisel pildil Jennifer Lawrence, kes imestas, kuidas inimesed terve päeva, veel rohkem, kaks ööd väljas jõudsid oodata, kui tema oli seal väljakul olnud viis minutit (tegelikult natuke rohkem) ja kurtis juba külma ilma üle. Alumisel pildil on Jena Malone.

 Ülemisel pildil jällegi Willow Shields (kes kandis minu arvates väga koledaid kingi)... ja suurelt ekraanilt on näha Sam Claflini, kes samal ajal laval oli. Alumisel pildil autogramme jagamas President Snow ehk Donald Sutherland, kes hetk hiljem jõudis ka minuni.

 Jälle ülemisel pildil Willow Shields, kes lehvitas meie poolsele rahvale ja siis külma eest kinno sisse läks.

 Siin siis laval Elizabeth Banks. Alumisel pildil on teda näha kino seinal olevalt suurelt ekraanilt. Ja veidike hiljem juba punasel vaibal meie poole suundumas.

 Ja nii ta tuli! Jennifer Lawrence meie poole suundumas. Mina sain meie reas talt esimesena autogrammi :D...

 Ja nii käis ta läbi terve rea. Ühtlasi oli ta üks viimaseid külalisi üldse, kes kinoni jõudis, sest ta käis tõesti terve selle ringi läbi ja jagas enamusele soovijatele autogramme. Vahepeal näidati suurtelt ekraanidelt ka seda, kuidas ta ühe ratastoolis oleva tüdruku juures päris kaua aega veetis, temaga juttu rääkis ja piltidele autogramme kirjutas.

 Siin siis Liam Hemsworth autogramme jagamas. Kahjuks alustas ta meie rea keskelt ja mina jäin sellest ilma. Aga pildid sain ikka kätte :D

 Kinos tiiru ära käinud, jooksis Josh Hutcherson teisest uksest välja ja alustas autogrammide jagamist meie reale, sest varasemalt jäime me sellest ilma. Mina sain jällegi esimesena tema autogrammi ja meie poole tulles teatas ta: "I have to do this real quick. I'm sorry!" (ehk siis, vabandust, aga ma pean seda väga kiiresti tegema). Ilmselgelt oli põhjus selles, et film pidi kinos algama 19.20, aga selleks ajaks jõudsid Jennifer ja Josh ise alles kino ustest sisse. Ja seal sees käis veel igast sebimist ja pildistamist (millest mul on videod), nii et see kiirustamine on ka arusaadav. Alumisel pildil jõuab viimase suure staarina kinoni veel Sam Claflin (ta on täpselt pildi keskel, tõrvikust paremal).

 Josh veel viimaseid autogramme jagamas. Ja all siis üks pilt, mis peale seda melu tehtud.

 Ülemisel pildil on siis Josh Hutchersoni autogramm ja alumisel parempoolne Jennifer Lawrenci autogramm ning vasakpoolne Donald Sutherlandi oma.

Lõpetuseks seda, et kõik see ootamine, bussiga loksumine edasi-tagasi, külmas seismine ja vihma käes ligunemine tasus ennast ära ja kogu üritus oli väga äge. Sest olgem ausad, kui paljud saavad öelda, et nad on selliste suurte staaridega kohtunud, mõne sõna juttu ajanud või neilt isiklikult (oma poliitteooria kaustikusse) autogrammi saanud.