Kool on selleks aastaks läbi! Või mitte päris, sest mõned tööd tuleb veel ära teha, esseed ja asjad kirjutada ja üks eksam teha ja seda kõike kahe järgmise nädala jooksul... Aga loengud ja seminarid on selleks aastaks läbi.
Siia kirjutamisest on ka nii palju aega mödas, et ei teagi enam, kust alustada...
Koolis on kõik see aeg nii kiiresti möödunud, muudkui loengud ja seminarid ja nendeks valmistumine (mis tähendab tohutus koguses lugmist) ja tööde kirjutamine. Vahepeal oli activity week ka ja seekord oli see palju huvitavam, kui esimene kord. Külalisesinejaid oli palju, teemad olid huvitavamad ja oli rohkem loenguid, mida kuulamas käia.
Mõned nädalad peale activity week'i käis mein veel üks külalisesineja - Steven Frank - holokausti ohver ja meie kooli vilistlane. Steven rääkis enda ja oma pere ning lähedaste kogemustest sõja ajal ja koonduslaagrites, kuidas inimesed end sakslaste eest varjasid, kuidas neid koonduslaagrites koheldi ja milline elu seal tegelikult oli. Oma jutu illustreetimiseks näitas ta meile palju pilte nii oma perest ja peidukohtadest kui ka koonduslaagritest, kus neid hoiti. Samuti oli tal kaasas mõned esemed, mis ta oli alles hoidnud - kollane täht, mida ta noorena kandma pidi (täht, mida kõik juudid kandma pidid), ühe naabri poolt tema emale antud rist (mille ta sai vahetult enne koonduslaagrisse saatmist) jne.
See loeng oli üks kõige huvitavamaid terve selle aasta jooksul. See oli ühtlasi Steveni 556. kõne enda kogemustest. Õnneks mõned lindistasid kogu loengut ja see laeti ka kooli süsteemi üles, nii et me saame seda uuesti kuulata... ( Kui keegi seda kuulata tahab, siis võib julgelt küsida...)
Muudest asjadest ka - kuna meie eelmine elukoht müüdi maha, siis pidime peaaegu kol nädalat tagasi uude kohta kolima. Märtsis käisime maja vaatamas, siis käis siin remont, aga vähemalt saime aimu, mis meid ees ootab. Sisustus on kogu majas täiesti uus, meie tuba on suurem, kui eelmises majas, ruumi on rohkem ja ükski asi ei ole katki või ei leki (eelmises kohas oli see suureks probleemiks...). Igatahes mina olen uue kohaga rohkem kui rahul.
Ja asukoht on ka päris hea, peatänavale on ta lähemal, kui eelmine maja oli, aga samas asub see elamine väikeses tänavas, kus on vähe liiklust. Eelmises kohas oli päris võimatu öösiti magada, kui autod (nädalavahetustel eriti vilkuritega politseiautod) akna alt möda sõitsid. Uues kohas on ainukeseks miinuseks raudtee lähedus. Muidu see väga ei häirigi, aga rongid sõidavad seal ööpäev läbi ja õhtuti on suht võimatu magama jääda selle kriipiva heli tõttu... Ma esimesed ööd reaalselt vaatasingi õhtuti voodis mitu tundi lage, sest magama ei saanud jääda...
Igatahes nüüd viimase kahe nädala jooksul on mul plaan veel linnas ka mõned tiirud teha. Mõnes muuseumis ja pargis tahaks käia ja niisama ringi vaadata. Enamus varasemaid plaane on luhta läinud, sest kui mul on vaba päev ja plaan kuskile minna, siis väljas sajab ja on suht jama ilm ja kui ma koolis passin, siis paistab päike ja on soe. Aga viimasel ajal pole väga sadanud ja üldse on hästi soe, nii et ma olen päris kindel, et seekodr ilm mind ei sega...
Igatahes üritan selle viimase kahe nädala jooksul mõne postituse veel teha ja pilte ka panna ja loodan, et enam nii pikka vahet blogimisse ei tule...
Siia kirjutamisest on ka nii palju aega mödas, et ei teagi enam, kust alustada...
Koolis on kõik see aeg nii kiiresti möödunud, muudkui loengud ja seminarid ja nendeks valmistumine (mis tähendab tohutus koguses lugmist) ja tööde kirjutamine. Vahepeal oli activity week ka ja seekord oli see palju huvitavam, kui esimene kord. Külalisesinejaid oli palju, teemad olid huvitavamad ja oli rohkem loenguid, mida kuulamas käia.
Mõned nädalad peale activity week'i käis mein veel üks külalisesineja - Steven Frank - holokausti ohver ja meie kooli vilistlane. Steven rääkis enda ja oma pere ning lähedaste kogemustest sõja ajal ja koonduslaagrites, kuidas inimesed end sakslaste eest varjasid, kuidas neid koonduslaagrites koheldi ja milline elu seal tegelikult oli. Oma jutu illustreetimiseks näitas ta meile palju pilte nii oma perest ja peidukohtadest kui ka koonduslaagritest, kus neid hoiti. Samuti oli tal kaasas mõned esemed, mis ta oli alles hoidnud - kollane täht, mida ta noorena kandma pidi (täht, mida kõik juudid kandma pidid), ühe naabri poolt tema emale antud rist (mille ta sai vahetult enne koonduslaagrisse saatmist) jne.
See loeng oli üks kõige huvitavamaid terve selle aasta jooksul. See oli ühtlasi Steveni 556. kõne enda kogemustest. Õnneks mõned lindistasid kogu loengut ja see laeti ka kooli süsteemi üles, nii et me saame seda uuesti kuulata... ( Kui keegi seda kuulata tahab, siis võib julgelt küsida...)
Muudest asjadest ka - kuna meie eelmine elukoht müüdi maha, siis pidime peaaegu kol nädalat tagasi uude kohta kolima. Märtsis käisime maja vaatamas, siis käis siin remont, aga vähemalt saime aimu, mis meid ees ootab. Sisustus on kogu majas täiesti uus, meie tuba on suurem, kui eelmises majas, ruumi on rohkem ja ükski asi ei ole katki või ei leki (eelmises kohas oli see suureks probleemiks...). Igatahes mina olen uue kohaga rohkem kui rahul.
Ja asukoht on ka päris hea, peatänavale on ta lähemal, kui eelmine maja oli, aga samas asub see elamine väikeses tänavas, kus on vähe liiklust. Eelmises kohas oli päris võimatu öösiti magada, kui autod (nädalavahetustel eriti vilkuritega politseiautod) akna alt möda sõitsid. Uues kohas on ainukeseks miinuseks raudtee lähedus. Muidu see väga ei häirigi, aga rongid sõidavad seal ööpäev läbi ja õhtuti on suht võimatu magama jääda selle kriipiva heli tõttu... Ma esimesed ööd reaalselt vaatasingi õhtuti voodis mitu tundi lage, sest magama ei saanud jääda...
Igatahes üritan selle viimase kahe nädala jooksul mõne postituse veel teha ja pilte ka panna ja loodan, et enam nii pikka vahet blogimisse ei tule...
Comments
Post a Comment