Oktoobri lõpus olin juba kindel, et jõuludeks tulen Eestisse. Alguses mõtlesin, et saan seal olla umbes kaks nädalat, aga kui meile koolis öeldi, et nädal enne jõule loenguid ei toimu, et kõik saaks ikka normaalsete hindadega koju lennata, tuli välja, et saan Eestis olla peaaegu neli nädalat.
10.detsembri õhtul üritasin esseed valmis kirjutada, kuna selle tähtaeg oli 14. detsember, aga ma olin viimast päeva koolis 11. detsembril, siis pidin selle ka ära andma. Õhtul essee kirjutamine väga ei edenenud, seega pakkisin mõned asjad kohvrisse, mis Eestisse kaasa võtta ja ülejäänud asjad sahtlitesse ja kappi, et nad teistel ees ei oleks. 11. detsembri hommikul ärkasin ülesse umbes kaheksa paiku, et essee ikka ära lõpetada, poest läbi käia ja siis kooli loengusse ja seminari jõuda. Lõpuks sain sellega valmis, võtsin oma kohvri ja jooksuga poodi - ostsin vendadele mõned asjad. Poest edasi kooli, istusin seminaris ära, printisin oma essee välja ja viimasel hetkel sain selle ka ära antud. Ja siis tuli minna Victoria jaama, et sealt bussipeale minna. Ma olin juba varem endale tee välja vaadanud ja otsustasin jala minna, et London Eye juurest läbi käia ja niisama veits linnas ringi vaadata.
Teadsin, et kooli juurest Victoria jaama on umbes kahe tunni tee ja olin sellega arvestanud. Kuna 11. dets oli Londonis aga päris külm, siis oleksin võinud ikka bussi võtta ja sellega minna, aga ei... Käisin terve selle tee läbi, mida olin enne kaardilt vaadanud ja sain ära käia kõigis kohtades, kus tahtsin.
London Eye juurest kiiresti üle Westminsteri silla ja olngi parlamendihoone juures. Nagu Big Beni kellalt näha, oli kell selleks ajaks peaaegu pool seitse ja see tähendas, et umbes pooletunnine jalutuskäik oli veel ees, et Victoria jaama jõuda.
Parlamendihoone juurst edasi minnes jäi järgmisena mu teele Westminster Abbey.
Ja siit edasi läks tee Victoria jaama. Seal pidin veel natuke rohkem kui pool tundi külmetama ja bussi ootama. Aga lõpuks sain siiski bussi sooja ja sealt juba edasi lennujaama. Lennujaamas oli päris igav ja külm istuda ja seega mõtlesin, et kirjutan telefoni üles mõned mõtted, mis mul selle päevaga seoses olid, et pärast on hea siia kirjutada, ei ole midagi meelest ära läinud...
Lennujaamas on jube külm. Alguses siia tulles tundus küll, et täitsa soe on, aga mitu tundi enam-vähem ühe koha peal istuda ja passida - no hakkab ikka külm küll.
Linnas oli ka jube külm täna. Tavaliselt on päevapeale ikka soojemaks läinud ja kui ma kooli lähen, on temperatuur juba täitsa norm, aga täna olid autod härmas, tee valge ja tunda oli, et väljas on miinuskraadid. Jube.
Ja kui igal pool mujal võib vabalt kaardita ringi käia, siis Londoni kesklinna kohta see ei käi. Erinevalt eelmisest korrast oli mul nüüd kaart, aga ära eksisin ikkagi. Ja kui ma varem mõtlesin, et ega neist niisama tänaval jalutavatest politseinikest mingit kasu küll ei ole, siis nüüd veendusin vastupidises. Kui ikka kaart näpus ja segaduses nägu ees, siis astuvad need politseinikud päris kärmesti ligi ja juhatavad õige teeotsa kätte.
Teist korda olin juba peaaegu õiges kohas, kui kaarti lugedes ei saanud enam aru, millise ringtee ma just ületasin. Siis astus üks juhuslik möödakäija juurde ja juhatas õigesse kohta. Seletas täpselt ära, ümber millise maja pean minema ja läbi millise ukse kõige otsemini bussipeatusesse saan. Kuna ta ise läks ka samas suunas, siis kutsus mind veel kaasa, et näitab täpse koha ära.
Nii et Londonis kaart näppu, segaduses nägu pähe ja saab kiiresti (ja ilmselt lühimat teed pidi) õigesse kohta.
Veel nägin ära esimese lume. Londonist välja sõites oli üks piirkond täitsa valge ja õhuke lumekiht maas. Lumi mis lumi.
Ja ikka veel imestan, kuidas siin sõidetakse. Masinatel peavad ilmselt ikka väga head pidurid olema. Ja juhtidel super nägemine, sest eriti õhtustes oludes - udu ja vihmaga sõitmine on minu jaoks ikka päris jube. Aga siin on see igapäevane ilm, nii et pole midagi imestada. Kuigi nüüd saan aru, miks peavad ka bussides kõik reisijad alati turvavööd kasutama.
Ma juba ammu teadsin, et Hyde Parkis on Winter Wonderland, kuna see jäi minu elamisest aga väga kaugele, siis ei viitsinud ma sinna kunagi minna. Aga nüüd sõitsin bussiga sealt mööda ja klõpsisin sõidu ajal mõned pildid teha.
Ja lõpuks saabus see kaua oodatud hommik ja meid hakkati lennukile laskma. Alguses värava juures trepil oodates oli küll veits kitsas ja suure rahvahulga tõttu veidi umbne, aga seal ei pidanud õnneks väga kaua seisma. Enne lennukisse laskmist pidime veel ootama ühes kitsas ruumis ja seal oli jällegi jube külm. Ja nii kui uksed ahti tehti, hakkas trügimine pihta. Kõik tahtsid kiiruga lennukile saada, et endale hea koht saada. Ma olin selle rahvahulga keskel ja väga ei trüginud, aga lennukisse jõudes tühja aknaalust kohta nähes tegin küll paar kiiremat sammu. Panin oma kohvri ära ja istusin maha.
Hästi palju reisijaid oli väikeste lastega ja üks naine istus minu kõrvale. Oi see oli täielik piin. See laps sõna otseses mõttes röökis peaaegu kaks ja pool tundi jutti, loopis oma mänguasju ja ei püsinud istmel paigal. Ma õhkutõusu aja kannatasin ära, aga nii kui elektroonikavidinad sisse võis lülitada, panin klapid pähe ja muusika suht põhja.
Kuna ma olin eelmise päeva ja öö üleval olnud, siis üritasin lennu ajal veidike magada. Väga see ei õnnestunud, seega lihtsalt vaatasin aknast välja ja kuulasin muusikat. Vahepeal klõpsisin pilte ka.
Eestis mul esimestel päevadel palju aega puhkamiseks ei jäänud. Aga siiski käisin ära vendade jõulupeol. (Pildid ei ole muidugi suurem asi, kuna valgustus selles saalis on nagu on...)
Veel käisime kuuske toomas...
Ja saime endale teise kassipoja - Kiti. Kiki tundub tema kõrval ikka jube suur...
Sel aastal käisime Viljandis ilutulestikku vaatamas.
Veel käisin Tartus sõpradel külas, tööl, maal ja igalpool mujal. 7. jaanuaril tulin Londonisse tagasi.
Ja kuna uuest aastast saadik on mulle pidevalt meelde tuletatud, et blogis pole ühtegi uut sissekannet, siis lõpuks võtsin ennast käsile... Tegelikult on asi küll selles, et ma peaks hetkel kirjutama esseed, mis tuleb kolmapäeval ära anda, või täiendama kolmapäevast ettekannet, aga jah... Sinnani on veel aega... Järgmine nädal ongi kõige hullem, essee ja esitluse tõttu, aga nädal peale seda on see-eest vaba, või noh, neljapäeval on loen ja seminar, aga ülejäänud nädal on puhkamiseks...
Ilmselt lähen siis kuskile linnapeale jalutama ja kui mitte varem, siis võib kahe nädala pärast uut postitust oodata...
10.detsembri õhtul üritasin esseed valmis kirjutada, kuna selle tähtaeg oli 14. detsember, aga ma olin viimast päeva koolis 11. detsembril, siis pidin selle ka ära andma. Õhtul essee kirjutamine väga ei edenenud, seega pakkisin mõned asjad kohvrisse, mis Eestisse kaasa võtta ja ülejäänud asjad sahtlitesse ja kappi, et nad teistel ees ei oleks. 11. detsembri hommikul ärkasin ülesse umbes kaheksa paiku, et essee ikka ära lõpetada, poest läbi käia ja siis kooli loengusse ja seminari jõuda. Lõpuks sain sellega valmis, võtsin oma kohvri ja jooksuga poodi - ostsin vendadele mõned asjad. Poest edasi kooli, istusin seminaris ära, printisin oma essee välja ja viimasel hetkel sain selle ka ära antud. Ja siis tuli minna Victoria jaama, et sealt bussipeale minna. Ma olin juba varem endale tee välja vaadanud ja otsustasin jala minna, et London Eye juurest läbi käia ja niisama veits linnas ringi vaadata.
Teadsin, et kooli juurest Victoria jaama on umbes kahe tunni tee ja olin sellega arvestanud. Kuna 11. dets oli Londonis aga päris külm, siis oleksin võinud ikka bussi võtta ja sellega minna, aga ei... Käisin terve selle tee läbi, mida olin enne kaardilt vaadanud ja sain ära käia kõigis kohtades, kus tahtsin.
London Eye juurest kiiresti üle Westminsteri silla ja olngi parlamendihoone juures. Nagu Big Beni kellalt näha, oli kell selleks ajaks peaaegu pool seitse ja see tähendas, et umbes pooletunnine jalutuskäik oli veel ees, et Victoria jaama jõuda.
Parlamendihoone juurst edasi minnes jäi järgmisena mu teele Westminster Abbey.
Ja siit edasi läks tee Victoria jaama. Seal pidin veel natuke rohkem kui pool tundi külmetama ja bussi ootama. Aga lõpuks sain siiski bussi sooja ja sealt juba edasi lennujaama. Lennujaamas oli päris igav ja külm istuda ja seega mõtlesin, et kirjutan telefoni üles mõned mõtted, mis mul selle päevaga seoses olid, et pärast on hea siia kirjutada, ei ole midagi meelest ära läinud...
Lennujaamas on jube külm. Alguses siia tulles tundus küll, et täitsa soe on, aga mitu tundi enam-vähem ühe koha peal istuda ja passida - no hakkab ikka külm küll.
Linnas oli ka jube külm täna. Tavaliselt on päevapeale ikka soojemaks läinud ja kui ma kooli lähen, on temperatuur juba täitsa norm, aga täna olid autod härmas, tee valge ja tunda oli, et väljas on miinuskraadid. Jube.
Ja kui igal pool mujal võib vabalt kaardita ringi käia, siis Londoni kesklinna kohta see ei käi. Erinevalt eelmisest korrast oli mul nüüd kaart, aga ära eksisin ikkagi. Ja kui ma varem mõtlesin, et ega neist niisama tänaval jalutavatest politseinikest mingit kasu küll ei ole, siis nüüd veendusin vastupidises. Kui ikka kaart näpus ja segaduses nägu ees, siis astuvad need politseinikud päris kärmesti ligi ja juhatavad õige teeotsa kätte.
Teist korda olin juba peaaegu õiges kohas, kui kaarti lugedes ei saanud enam aru, millise ringtee ma just ületasin. Siis astus üks juhuslik möödakäija juurde ja juhatas õigesse kohta. Seletas täpselt ära, ümber millise maja pean minema ja läbi millise ukse kõige otsemini bussipeatusesse saan. Kuna ta ise läks ka samas suunas, siis kutsus mind veel kaasa, et näitab täpse koha ära.
Nii et Londonis kaart näppu, segaduses nägu pähe ja saab kiiresti (ja ilmselt lühimat teed pidi) õigesse kohta.
Veel nägin ära esimese lume. Londonist välja sõites oli üks piirkond täitsa valge ja õhuke lumekiht maas. Lumi mis lumi.
Ja ikka veel imestan, kuidas siin sõidetakse. Masinatel peavad ilmselt ikka väga head pidurid olema. Ja juhtidel super nägemine, sest eriti õhtustes oludes - udu ja vihmaga sõitmine on minu jaoks ikka päris jube. Aga siin on see igapäevane ilm, nii et pole midagi imestada. Kuigi nüüd saan aru, miks peavad ka bussides kõik reisijad alati turvavööd kasutama.
Ma juba ammu teadsin, et Hyde Parkis on Winter Wonderland, kuna see jäi minu elamisest aga väga kaugele, siis ei viitsinud ma sinna kunagi minna. Aga nüüd sõitsin bussiga sealt mööda ja klõpsisin sõidu ajal mõned pildid teha.
Ja lõpuks saabus see kaua oodatud hommik ja meid hakkati lennukile laskma. Alguses värava juures trepil oodates oli küll veits kitsas ja suure rahvahulga tõttu veidi umbne, aga seal ei pidanud õnneks väga kaua seisma. Enne lennukisse laskmist pidime veel ootama ühes kitsas ruumis ja seal oli jällegi jube külm. Ja nii kui uksed ahti tehti, hakkas trügimine pihta. Kõik tahtsid kiiruga lennukile saada, et endale hea koht saada. Ma olin selle rahvahulga keskel ja väga ei trüginud, aga lennukisse jõudes tühja aknaalust kohta nähes tegin küll paar kiiremat sammu. Panin oma kohvri ära ja istusin maha.
Hästi palju reisijaid oli väikeste lastega ja üks naine istus minu kõrvale. Oi see oli täielik piin. See laps sõna otseses mõttes röökis peaaegu kaks ja pool tundi jutti, loopis oma mänguasju ja ei püsinud istmel paigal. Ma õhkutõusu aja kannatasin ära, aga nii kui elektroonikavidinad sisse võis lülitada, panin klapid pähe ja muusika suht põhja.
Kuna ma olin eelmise päeva ja öö üleval olnud, siis üritasin lennu ajal veidike magada. Väga see ei õnnestunud, seega lihtsalt vaatasin aknast välja ja kuulasin muusikat. Vahepeal klõpsisin pilte ka.
Seal üleval paistis päike ja taevas oli mõnusalt sinine. Mitte selline, nagu siin all.
Vahepeal paistis pilvede vahelt maa ka.
Ja ülemisel pildil paistab vasakul pool veel jupike maad. Kuna siin pool oli lumi maas, siis oli suht raske aru saada, kas paistab maa või on need ikka pilved, aga vahepeal ikka paistis maa ja meri ka.
Ja kohe oleme pilvedes...
Tallinn paistab!!!
Ja lennujaam. Seega kohe olen kohal ja saab lennukist maha...
Eestis mul esimestel päevadel palju aega puhkamiseks ei jäänud. Aga siiski käisin ära vendade jõulupeol. (Pildid ei ole muidugi suurem asi, kuna valgustus selles saalis on nagu on...)
Veel käisime kuuske toomas...
Ja saime endale teise kassipoja - Kiti. Kiki tundub tema kõrval ikka jube suur...
Robiga saavad nad hästi läbi, Robi laseb tal isegi enda toitu süüa.
Ja niimodi nad kahekesi magavad...
... või kolmekesi...
Sel aastal käisime Viljandis ilutulestikku vaatamas.
Veel käisin Tartus sõpradel külas, tööl, maal ja igalpool mujal. 7. jaanuaril tulin Londonisse tagasi.
Ja kuna uuest aastast saadik on mulle pidevalt meelde tuletatud, et blogis pole ühtegi uut sissekannet, siis lõpuks võtsin ennast käsile... Tegelikult on asi küll selles, et ma peaks hetkel kirjutama esseed, mis tuleb kolmapäeval ära anda, või täiendama kolmapäevast ettekannet, aga jah... Sinnani on veel aega... Järgmine nädal ongi kõige hullem, essee ja esitluse tõttu, aga nädal peale seda on see-eest vaba, või noh, neljapäeval on loen ja seminar, aga ülejäänud nädal on puhkamiseks...
Ilmselt lähen siis kuskile linnapeale jalutama ja kui mitte varem, siis võib kahe nädala pärast uut postitust oodata...
Comments
Post a Comment