Viimane nädal on möödunud peamiselt erinevaid raamatuid lugedes. Eelmisel kolmapäeval ja neljapäeval käisin peale seminare kooli raamatukogust läbi ja tassisin kaasa ühe korraliku hunniku raamatuid, mida selle nädala seminarideks oli vaja lugeda. Lisaks tavalistele raamatutele oli hunnik materjali veel netis ja sealtki tuli nii mõnelegi asjale vähemalt pilk peale visata.
Koolis on nüüd koguaeg kiire-kiire ja kui esmaspäeval ja teisipäeval väsimus endast tunda ei anna, siis eile ja täna tundsin küll, et olen ikka täitsa läbi. Eks üheks põhjuseks on see, et pole enam korralikult iga päev magada saanud. Üritan küll voodisse minna üheteistkümne ajal, aga välja kukub ikka nii, et magama saan alles kella ühest öösel. Lugemist ja märkmete tgemist on lihtsalt nii palju, et varem ei saagi voodisse minna. Ja siis hommikul jälle pool kaheksa ülesse ja uuesti lugema. Raamatute kõrvale teen hommikul paar võileiba ja tassi teed ka ja kui need söödud, siis peabki hakkama kooli poole astuma.
Muideks, kui eelmine ndal läksin kooli umbes poolteist tundi ja koolist tulin kaks tundi, siis selle nädalaga olen kooli ja sealt tagasi jõudnud tunniga. Super!
Eile ja täna tassisin jälle raamatukogust hunniku raamatuid kaasa ja seekord hakkan neid kohe lugema ka. Eelmine nädal ikka lükkasin seda lugemist edasi ja edasi ja lõpuks oligi nii, et pühapäeval lugesin esmaspäevaseks seminariks, esmaspäeval teisipäevaseks jne.
Teisipäeva õhtul otsustasin küll, et lähen õhtul vara magama, sest hommikul on ka aega lugeda ja loengu ja seminari vahel on ka tunnine paus ja küll siis jõuan veel viimased asjad üle vaadata. Läksingi siis voodisse umbes üheteistajal... Ja kell oli 2.03, kui uuesti ülesse ärkasin, endal mõttes ainult järgmise päeva seminari küsimused. Üritasin siis magama tagasi jääda, mis tol hetkel ka õnnestus, aga uuesti olin üleval mõni minut peale viite ja jälle mõtlesin seminarile... Ei tea, miks just see öö või see seminar... Võib-olla oli ikka veidike halb tunne, et õhtul kõigile materjalidele niimodi käega lõin ja lugemise asemel magama läksin. Ei tea... Igatahes hommikul lugesin enamuse vajalikest tekstidest läbi ja tunnise pausi ajal istusin kooli raamatukogus, et veel viimaseid asju vaadata ja seminaris läks kõik väga hästi. Peaks vist iga ainega nii tegema.
Tegelikult on asi ka selles, et esmaspäevasel ja teisipäevasel seminaril on sama õppejõud, kes räägib, et sõnavõtte ei hinnata ja osalemine on igaühel vabatahtlik, aga samas märgib iga seminar nimede juurde linnukesi, kes on sõna võtnud ja kes mitte. Teised kaks õppejõudu seminarides seda ei tee. Nendega on üldse seminarid kuidagi vabamad, kõik arutavad erinevaid teemasid ja pole mingit probleemi, kui keegi midagi ei ütle või arutelus kaasa ei löö.
Igatahes, eelmine neljapäev sain teada, et mu toanaaber kolib nädala lõpuks välja. Ja ühapäeval koliski. Ja mina siis tõstsin kähku oma asjad toas ringi. Tähendab võtsin endale tema voodi, kapi ja kummuti ülemised sahtlid. Eelmise voodiga oli see jama, et kuna sellel on rattad all, siis voodis istudes ei saanud vastu seina toetada, muidu sõitis voodi teise toa otsa. Mu praegusel voodil on ka rattad all, aga sellel on kummuti jalutsis, nii et voodi ei liigu. Ja palju mugavam on selles voodis istuda ja vastu seina toetada, sest voodi on toa nurgas...
Ja minu praegune toapool näeb nüüd välja selline:
Esmaspäeval, kui koolist tulin, oli teise voodi peal kiri, et sinna tuleb üks prantsuse tüdruk. Teisipäeval ta siis tuligi. Ja üllatus-üllatus, ta ei räägi mitte sõnagi inglise keelt... Meil siin elab kaks tüdrukut, kes ka prantsuse keelt räägivad ja ta nüüd nendega ainult suhtlebki. Teisipäeva õhtul, kui koolist tulin, võtsin oma asjad ja läksin kööki istuma, et nende jutuvadast rahu saada, aga see väga ei õnnestunud. Asi oli lihtsalt selles, et nad tulid veidike hiljem kööki süüa tegema ja siis unustasidki ennast sinna. Ja mina üritasin samal ajal lugeda ja seminariks valmistuda. Mind poleks see jutuvada üldse häirinudki, kui nad oleks normaalsete inimeste kombel juttu ajanud, aga ei... Nad pidid ikka üle terve maja sõna otseses mõttes karjuma... Väga ebameeldiv... Ja ma vist ei pea mainima, et peale seda esimest õhtut on mul prantsuse keelest kõriauguni...
Eile koolist tulles läksin samamoodi kööki oma asjadega, et rahus lugeda ja kui nad siis uuesti süüa tegema tulid, said vist aru, et ma tahan õppida ja läksid suht kiiresti minema. Aga ma ka siis kade ei olnud, kui prantsuse tüdruk õhtul meie toas oma arvutis kellegagi Skype's, läksin mina sinna, istusin oma raamatutega oma voodis ja panin arvutist muusika mängima... Mitte küll kõvasti, aga ikkagi... Ilmselt see vist häiris teda, sest mõni minut hiljem oli tema see, kes kööki istuma läks... :)
Täna olin just koolist koju jõudnud ja tegin endale köögis võileibu, kui sain uue üllatuse osaliseks. Üks eelmistest elanikest oli eile välja kolinud ja täna kolis tema asemele uus elanik. Prantsuse poiss... Õnneks ta küll räägib ka veits inglise keelt, aga seda ka väga vähe. Ja nüüd pean ma prantsuse keelt igal pool terves majas kuulama... Jube!!!
Aga see selleks, loodan, et nad saavad varsti ikka aru, et nad ei ela siin majas üksi ja õpivad ka teistega arvestama.
Kuna Eestist on siia paki saatmine ulmekallis, siis ma ostsin siit endale kaks tokki lõnga ja kahed vardad. Ja täna alustasin oma uute sokkide kudumist. Tahaks nad nüüd hästi kähku valmis saada, sest köögis istudes on jalgadel ikka päris külm...
Mõtlesin korra, et homme lähen jalutan natuke linnas ringi, uurin kesklinna ja teen mõned pildid. Eks hommikul ole näha, kas päriselt ka viitsin minna või istun ühe päeva tuimalt kodus ja koon oma sokke.
Selleks korraks siis kõik. Vaatan veel, kuidas seookidel palmiku kudumine välja tuleb ja siis kebin magama ära.
Hah, üks asi läks meelest ära. Juba eelmises postituses tahtsin sellest kirjutada, aga siis läks ka meelest ära. Nimelt eelmise nädala neljapäeval, kui koolist koju hakkasin tulema, vaatasin, et miks minu ees kõndiv naine ja teisel pool tänavat seisvad inimesed nii pingsalt ühta maja ümbritsevat aeda jälgivad. Ja kui siis ise selle aia kõrvale jõudsin oli üllatus suur. Nimelt istus selle aia peal üks pontsakas orav ja nosis midagi. Mööda kõndivatest inimestest ei teinud ta väljagi. Kuna vihma sadas, siis kiirustasin ise koju ja ei saanud pilti teha sellest pontsakast, aga järgmine kord kindlasti teen.
Koolis on nüüd koguaeg kiire-kiire ja kui esmaspäeval ja teisipäeval väsimus endast tunda ei anna, siis eile ja täna tundsin küll, et olen ikka täitsa läbi. Eks üheks põhjuseks on see, et pole enam korralikult iga päev magada saanud. Üritan küll voodisse minna üheteistkümne ajal, aga välja kukub ikka nii, et magama saan alles kella ühest öösel. Lugemist ja märkmete tgemist on lihtsalt nii palju, et varem ei saagi voodisse minna. Ja siis hommikul jälle pool kaheksa ülesse ja uuesti lugema. Raamatute kõrvale teen hommikul paar võileiba ja tassi teed ka ja kui need söödud, siis peabki hakkama kooli poole astuma.
Muideks, kui eelmine ndal läksin kooli umbes poolteist tundi ja koolist tulin kaks tundi, siis selle nädalaga olen kooli ja sealt tagasi jõudnud tunniga. Super!
Eile ja täna tassisin jälle raamatukogust hunniku raamatuid kaasa ja seekord hakkan neid kohe lugema ka. Eelmine nädal ikka lükkasin seda lugemist edasi ja edasi ja lõpuks oligi nii, et pühapäeval lugesin esmaspäevaseks seminariks, esmaspäeval teisipäevaseks jne.
Teisipäeva õhtul otsustasin küll, et lähen õhtul vara magama, sest hommikul on ka aega lugeda ja loengu ja seminari vahel on ka tunnine paus ja küll siis jõuan veel viimased asjad üle vaadata. Läksingi siis voodisse umbes üheteistajal... Ja kell oli 2.03, kui uuesti ülesse ärkasin, endal mõttes ainult järgmise päeva seminari küsimused. Üritasin siis magama tagasi jääda, mis tol hetkel ka õnnestus, aga uuesti olin üleval mõni minut peale viite ja jälle mõtlesin seminarile... Ei tea, miks just see öö või see seminar... Võib-olla oli ikka veidike halb tunne, et õhtul kõigile materjalidele niimodi käega lõin ja lugemise asemel magama läksin. Ei tea... Igatahes hommikul lugesin enamuse vajalikest tekstidest läbi ja tunnise pausi ajal istusin kooli raamatukogus, et veel viimaseid asju vaadata ja seminaris läks kõik väga hästi. Peaks vist iga ainega nii tegema.
Tegelikult on asi ka selles, et esmaspäevasel ja teisipäevasel seminaril on sama õppejõud, kes räägib, et sõnavõtte ei hinnata ja osalemine on igaühel vabatahtlik, aga samas märgib iga seminar nimede juurde linnukesi, kes on sõna võtnud ja kes mitte. Teised kaks õppejõudu seminarides seda ei tee. Nendega on üldse seminarid kuidagi vabamad, kõik arutavad erinevaid teemasid ja pole mingit probleemi, kui keegi midagi ei ütle või arutelus kaasa ei löö.
Igatahes, eelmine neljapäev sain teada, et mu toanaaber kolib nädala lõpuks välja. Ja ühapäeval koliski. Ja mina siis tõstsin kähku oma asjad toas ringi. Tähendab võtsin endale tema voodi, kapi ja kummuti ülemised sahtlid. Eelmise voodiga oli see jama, et kuna sellel on rattad all, siis voodis istudes ei saanud vastu seina toetada, muidu sõitis voodi teise toa otsa. Mu praegusel voodil on ka rattad all, aga sellel on kummuti jalutsis, nii et voodi ei liigu. Ja palju mugavam on selles voodis istuda ja vastu seina toetada, sest voodi on toa nurgas...
Ja minu praegune toapool näeb nüüd välja selline:
Esmaspäeval, kui koolist tulin, oli teise voodi peal kiri, et sinna tuleb üks prantsuse tüdruk. Teisipäeval ta siis tuligi. Ja üllatus-üllatus, ta ei räägi mitte sõnagi inglise keelt... Meil siin elab kaks tüdrukut, kes ka prantsuse keelt räägivad ja ta nüüd nendega ainult suhtlebki. Teisipäeva õhtul, kui koolist tulin, võtsin oma asjad ja läksin kööki istuma, et nende jutuvadast rahu saada, aga see väga ei õnnestunud. Asi oli lihtsalt selles, et nad tulid veidike hiljem kööki süüa tegema ja siis unustasidki ennast sinna. Ja mina üritasin samal ajal lugeda ja seminariks valmistuda. Mind poleks see jutuvada üldse häirinudki, kui nad oleks normaalsete inimeste kombel juttu ajanud, aga ei... Nad pidid ikka üle terve maja sõna otseses mõttes karjuma... Väga ebameeldiv... Ja ma vist ei pea mainima, et peale seda esimest õhtut on mul prantsuse keelest kõriauguni...
Eile koolist tulles läksin samamoodi kööki oma asjadega, et rahus lugeda ja kui nad siis uuesti süüa tegema tulid, said vist aru, et ma tahan õppida ja läksid suht kiiresti minema. Aga ma ka siis kade ei olnud, kui prantsuse tüdruk õhtul meie toas oma arvutis kellegagi Skype's, läksin mina sinna, istusin oma raamatutega oma voodis ja panin arvutist muusika mängima... Mitte küll kõvasti, aga ikkagi... Ilmselt see vist häiris teda, sest mõni minut hiljem oli tema see, kes kööki istuma läks... :)
Täna olin just koolist koju jõudnud ja tegin endale köögis võileibu, kui sain uue üllatuse osaliseks. Üks eelmistest elanikest oli eile välja kolinud ja täna kolis tema asemele uus elanik. Prantsuse poiss... Õnneks ta küll räägib ka veits inglise keelt, aga seda ka väga vähe. Ja nüüd pean ma prantsuse keelt igal pool terves majas kuulama... Jube!!!
Aga see selleks, loodan, et nad saavad varsti ikka aru, et nad ei ela siin majas üksi ja õpivad ka teistega arvestama.
Kuna Eestist on siia paki saatmine ulmekallis, siis ma ostsin siit endale kaks tokki lõnga ja kahed vardad. Ja täna alustasin oma uute sokkide kudumist. Tahaks nad nüüd hästi kähku valmis saada, sest köögis istudes on jalgadel ikka päris külm...
Mõtlesin korra, et homme lähen jalutan natuke linnas ringi, uurin kesklinna ja teen mõned pildid. Eks hommikul ole näha, kas päriselt ka viitsin minna või istun ühe päeva tuimalt kodus ja koon oma sokke.
Selleks korraks siis kõik. Vaatan veel, kuidas seookidel palmiku kudumine välja tuleb ja siis kebin magama ära.
Hah, üks asi läks meelest ära. Juba eelmises postituses tahtsin sellest kirjutada, aga siis läks ka meelest ära. Nimelt eelmise nädala neljapäeval, kui koolist koju hakkasin tulema, vaatasin, et miks minu ees kõndiv naine ja teisel pool tänavat seisvad inimesed nii pingsalt ühta maja ümbritsevat aeda jälgivad. Ja kui siis ise selle aia kõrvale jõudsin oli üllatus suur. Nimelt istus selle aia peal üks pontsakas orav ja nosis midagi. Mööda kõndivatest inimestest ei teinud ta väljagi. Kuna vihma sadas, siis kiirustasin ise koju ja ei saanud pilti teha sellest pontsakast, aga järgmine kord kindlasti teen.
Comments
Post a Comment