Ohh...
Ei teagi millest alustada. Täna on kõike nii palju juhtunud.
Hommik algas minu jaoks juba kell 4 öösel. See tähendab siis ärkasin esimest korda ülesse. Õhtul enne magama minekut kuulasin üle 4 päeva esimest korda mp3-st muusikat ja jäin magama. Kell 4 ärkasin ülesse kolksatuse peale, mis kostis alumisest narist, sest mu mp3 oli seina ja madratsi vahelt läbi mahtunud ja kukkus alumisse voodisse. Ehmatasin ülesse, aga alguses ei saanud arugi, mis see oli. Ja kui aru sain, siis mõtlesin, et ega ikka keset ööd ei lähe seda ära võtma, teine ju magab seal voodis ja mine tea, mida ta siis mõtleb. Lõpuks jäin uuesti magama.
Teist korda ärkasin 6.45. Naabritel kõrvalt voodis oli selleks ajaks äratus pandud - tegelikult vist veel varasemaks, aga nad ise olid 9 inimese toas ainsad, kes seda ei kuulnud - ja kui nad üles said, siis ega sellega ikke väga ei arvestatud, et mõni tahab veel magada. Ma ei olnud ainuke, kes siis üles ärkas, ka mu alumised voodinaabrid ja üle toa saksa poisid ärkasid selle peale üles. Ja keegi ei jäänud enam magama. Umbes poole kaheksani käis igas voodis küljelt küljele keerutamine. Mina piilusin see aeg vahepeal seina ja madratsi vahelt, kas mu mp3 on ikka alumises voodis või on päris alla kukkunud - nari muideks oli 3 voodiga ja mina olin kõige ülemisel. Oli olemas.
Lõpuks kell 8 ajasin ennast voodist välja. Käisin pesus ära ja tagasi tuppa jõudes oli ka kõik teised ennast voodist välja ajanud. Sain oma mp3 ka tagasi. Tüdruk, kelle voodisse see kukkus, naeratas ja vabandas, nagu see oleks tema süü olnud. Siin üldse inimesed vabandavad isegi selliste asjade pärast, mida nemad ei ole põhjustanud või ei saa kontrollida.
Käisin all söömas ära ja vaatasin veel netist kortereid. Lootsin, et ehk on nüüd vastus ka ühelt toapakkujalt, kes soovis kell 11 kokku saada, aga aadressi ei saatnud. Ja seda vaatamata mitmele minu poolt saadetud kirjale ja smsile. Mõne korteri veel leidsin. Jätsin need kuulutused lahti ja läksin tuppa helistama, sest all söögisaalis mängib muusika ja läbi teiste jutuvada ei ole väga midagi kuulda.
Helistamisel selgus aga sama asi, mida mainisin eelmises postituses meilide saatmise kohta. Inimesed ei võta lihtsalt oma telefone vastu. Ja see ei ole ainult üks kord või antud ajal. Proovisin päris mitut samat numbrit mingi 1-1,5 tunnise vahega. Ja ei võetagi vastu.
Ühe pakkuja sain kätte, aga tema ütles, et ei tegele mingite korterite või tubade vahendamisega. Ei tea, võib-olla oli tõesti vale number... Ka teise pakkuja sain kätte. No see tuba oleks perfektselt sobinud, sest oli ülikooli lähedal ja kõik, aga tuba oli juba läinud. See oli tegelikult loogiline ka, sest hind oli ainult 50 naela nädalas, mis on siinsete tavahindade kõrval ikka supersoodne.
Ja ei jäänudki muud üle, kui pool 11 pakkisin oma asjad kokku, lasin veepudeli vett täis, vaatasin google mapist ära aadressi, kuhu pidin minema tuba vaatama ja kirjutasin ennast hostelist välja.
Muideks siin hostelites saab kaks võtit - üks toa oma ja teine kapi oma. Kapi oma on selleks, et igal pool on sildid, et oma isiklikke asju ei tohi kuskile laiali jätta, sest kui midagi ära varastatakse või rikutud on, siis nemad ei vastuta. Ja nende kahe võtme eest tuleb ennast hostelisse sisse kirjutades maksta 10 naela, mille välja kirjutades tagasi saab.
Vahemaa hosteli ja vaadatava korteri vahel on Google mapi järgi 5 kilomeetrit (ja natuke peale). Hakkasin siis minema. Kõndisin ühes suunas nii kaua ära, kuni lihtsalt tundus, et no ei ole õige kant. Olin küll kõik tänavad ja ristmikud endale üles kirjutanud, aga ikkagi.
Läksin siis poole tee peale tagasi ja keerasin teisest tänavast alla. Kõndisin ka ikka mitu mitu kilomeetrit ära ja no tee mis tahad, ei ole ei selliseid tänavaid, nagu kaardi järgi olema peaks ja üldse on kõik võõras.
Läksin siis peaaegu hosteli juurde tagasi ja helistasin kodustele, et vaadaku järgi kaardilt, kas on ikka õige ja kui ära eksin jälle, siis saavad uuesti õigele teele juhatada. Õde ka otsis ja vaatas ja ütles, et kõik on õige, mine nüüd siit-siit-siit, kuni tuleb see ja see rist, sealt üle ja otse ja oledki kohal. Ja loeb siis mulle neid suuremaid ristmikke ette, millest ma ikka otse üle pidin minema ja mida ma siis avastan. Mööda rada, mida ma esimesena käisin ja mis nii võõras tundus, oleksin pidanud veel mingi 2-3 kilomeetrit edasi minema ja oleksingi kohal olnud. Hakkasin siis uuesti minema.
Kohtumine oli kokku lepitd kella 14.00-ks. Vahepeal juba vaatasin, et jäängi hiljaks, kell on juba pool kaks läbi ja midagi ei ole teha.
Aga ei! Kohale jõudsin. Ja kell oli alles 13.44. Helistasin siis ja andsin teada, et olen kohal. Noormees ütles, et ta hakkas just tulema, aga ei tea, kuidas liiklus on, et läheb umbes 10 minutit. Läks 13.
Juba üle tänava tulles nägi mind vist kompsudega ukse ees seismas. Igal juhul juba kaugelt tuli, käsi pikal ees ja tervitas.
Tutvustas ennast ja näitas siis korterit, mis muideks asus kebabipoe peal. Meie mõistes 2sel korrusel oli köök, wc-vannituba ja ühe naise eluruumid (vist 2 tuba), 3ndal korrusel oli üks tuba, mida jagasid kaks Brasiilia tüdrukut, üks tuba ühe poisi oma ( ma enam ei mäleta, kust ta pärit oli) ja kaks tühja tuba, millest elanikud olid kolm päeva tagasi välja kolinud. Kaks poissi, nagu ma aru sain. Ja oma kohalolust olid nad ka märgi maha jätnud - üks tühjadest tubadest oli päris sega ja seda ei julgetud mulle isegi näidata, sest koristaja polevat veel käinud, ja teisel toal oli lukk ära lõhutud. Tegelikult oli kõigepealt võti pooleks murtud ja siis üritatud ust lukust lahti saada. Jälgede järgi see ka õnnestus.
Mulle pakuti siis seda katkise lukuga tuba. 85 naela nädal. Ja parandaja pidi ka poole tunni jooksul ära käima ja luku ära vahetama. Küsisin veel hinna kohta üle ja et kas mingit tagatisraha tuleb ka maksta. Noormees ütles, et tegelikult peaks maksma 4 nädala rendi ja 2 nädala tagatisraha korraga. See on siis 510 naela. Umbes natuke üle 660 euro.
Ma ütlesin sellepeale, et ma saan kaardilt välja võtta päevas ainult 200 eurot ja praegu mul sellist raha seal peal nagunii ei ole. Siis oldi nõus, et maksan 85 naela ära ja saan nädala seal olla. Ja lubati veel, et paari päevaga otsitakse mulle uus koht. Olin sellega nõus.
Panen paar pilti ka siia, milline mu pesa oleks välja näinud.
See on siis tuba uksepoolsest nurgast pildistatuna. Polegi tegelikult väga midagi, pisike tuba oli.
See on siis akna juurest tehtud pilt. Muideks, kapp toodi mulle teisest, koristamata toast. Radika kohal seinal on väike, 25*25 cm peegel ka.
Selline vaade avanes siis minu kolmanda korruse aknast. (Ma ei tea, miks ta pildi ristipidi keeras, aga ma ei oska seda õigeks ka keerata...) Ehk on midagi ikka aru saada.
See oleks olnud vaade minu toa ukselt. Vasakult esimesest uksest sisse minnes oli veel üks väike koridor ja seal olid siis see segamini tuba ja ühe poisi tuba. Kinnine uks on Brasiilia tüdrukute tuba.
See on trepi kohal oleva koridori aken, mis ülemise pildi pealt paistab. Tegin lihtsalt pilti, et näidata, kuidas rattaid hoitakse varastele kättesaamatutes kohtades. See on tegelikult esimese korruse poe lao katus, kus need rattad on. Akna võre on tabaga lukus ja kui ratast vaja läheb, siis sealt läbi akna võetaksegi.
See on trepp, mis viib eelmise akna juurest alla. Päris all on välisuks, otse paremale jäävad selle naise eluruumid, kes seal elab ja päris paremal vaak uks viib kööki.
See diivan on seal sellepärast, et külmkapi taga on tegelikult ka kapid ja seal peal oli telekas.
Ja see on koridor, mis viib köögi ukse kõrvalt teisel pool maja asuvasse vannituppa.
Nüüd aga sellest, miks ma kirjutasin, et selline oleks minu pesa välja näinud. Aga sellepärast, et ma jõudsin seal vaevalt tunni või mõne minuti kauem olla, kui Alex (see noormees, kes neid kortereid vahendab ja seda mulle varem näitamas käis) tagasi tuli koor ukseparandajaga ja küsis, kas ma sain ta sõnumi kätte. Ma vaatasin lolli näoga otsa ja ütlesin, et ei ole midagi saanud. Ja siis ta ütles, et oli maja omanikuga rääkiud ja tollele ei meeldinud, et ma maksan ainult ühe nädala üüri ja tagatist ei maksa. Ja siis Alex oligi mulle kohe hakanud uut tuba otsima (kui varem korteri ära näitas, siis juba küsis, kas ma tahan ikka päris üksikut tuba või sobib ka kellagagi jagada). Ja leidiski.
Aitas mul siis asjad võtta, viis enda auto peale ja sõidutas mu uue korteri juurde. Tegi veel ringi, et ära näidata, kus läheduses bussipeatused on ja mis liin kuhu sõidab.
Jõudsime siis uue maja ette. No täiesti teine ümbruskond kohe. Esimene korter oli suure tänava ääres ja seal liikus ringi ikka igasugust kahtlast rahvast. Ise juba jõudsin mitu korda mõelda, et seal ikka pimedas naljalt välja ei lähe. Aga uus korter asub rahulikus elamurajoonis. Mõlemal pool ristuvad tänavad on küll suured ja kärarikkad, aga see väga ei kostagi.
Uus maja on kahekordne. Esimesel korrusel on köök ja 2 magamistuba ja tagaaed, kus on ÕUNA- ja PIRNIPUU. (Ma naljalt siit marketitest õunu ostma ei lähe ja nüüd on hea oma aiast võtta). Ja teisel korrusel on 3 magamistuba. Mina jagan enda tuba hetkel ühe Leedu tüdrukuga, kes neljapäeval ära läheb ja reedel tuleb tagasi toa teine asukas, Brasiilia tüdruk.
Aga mõned pildid siis uuest kohast, kus ma saan esialgsete andmete kohaselt elada 2 nädalat. Aga ikka lubati mulle veel midagi uut otsida ja nädala jooksul teada anda, kas on midagi või ei.
See on siis uues elamises minu osa toast. Nagu näha, siis voodiriided tuleb ise osta...
See on ülejäänud osa toast. Punase kattega voodi on leeduka ja valgega brasiillase oma.
See on koridor minu ukselt vaadates. Seal paremal on mingi arvuti, aga see vist ei tööta. Ja kui töötabki, siis keegi seda igatahes ei kasuta. Vasakul on Brasiilia poisi uks, lahtine on WC uks, selle taga on kohe vannituba, otse on teise brasiillase tuba.
Selline järsk trepp viib siis alumisele korrusele. Otse ees on välisuks, trepi kõrvalt läheb koridor kööki.
Ja see on vaade minu aknast tänavale. (Jälle läks pilt miskipärast risti ja ma ei tea endiselt, miks).
Ja nüüd siis teine seiklus. Nagu piltidelt näha, siis voodi oli ilma teki, padja , lina ja muu varustuseta. Need tuleb ise osta. Otsisingi siis netist lähima Primarki kaubanduskeskuse aadressi välja ja oh üllatust - umbes täpselt natuke üle 6,5 kilomeetri.
Egas midagi, jälle sõber Google map lahti ja tänavanimesid kirjutama. Kell oli natuke 5 läbi, kui ennast mienkule asutasin, ise veel mõtlesin, et see suur pood ja peaks ikka vähemalt 19-20ni lahti olema.
Käisin kogu selle pika maa maha, viimases lõpus keerasin ainult parema asemel vasakule ja kui aru sain, et seal pool seda poodi ikka ei ole, siis läksin tagasi. Ja kui poe ette jõudsin, siis mida ma nägin... Suur pood ja pannakse kinni 18.30! Mina jõudsin kohale 18.34... Kui ma poleks seda viimast lõppu valesti keeranud, oleksin ehk isegi jõudnud, aga võta näpust. Vantsisin tühjade kätega tagasi korterisse.
Eks homme tuleb siis lihtsalt uuele ringile minna. Tänane ring saigi umbes 30 kilomeetrit. Jala! Ulme lihtsalt!
Kui õhtul korterisse jõudsin, oli mu leedukast toanaaber ka tagasi jõudnud. Ajasime veidi juttu ja siis ta ütles, et eelmine kolmas, kellega nad tuba jagasid oli ikka mingi jube naine olnud. 30aastane ja korda ei hoidnud üldse. Ja peale leeduka ja minu ongi siin majas ainult brasiillased.
Minu kell on 22.41, see tähendab Eestis on kell 00.41. Ja mina veel kolmveerand tundi tagasi vaatasin oma MSN-i lehte ja mõtlesin, et miks kedagi sees ei ole... Ajavahe noh.
Täpselt nagu hostelis kolmandal õhtul olin mingi pool päeva arvutist kortereid vaadanud ja kui lõpuks kella vaatasin, avastasin, et see on juba pool kaksteist. Käisin siis pesus ära ja läksin voodisse ära, kui sakslased tuppa tulid ja kõvasti juttu ajasid. Võtsin siis telefoni, et kella vaadata ja mida ma näen - kell oli alles kümme, mitte kaksteist. Lihtsalt arvuti kell näitas ikka veel Eesti aega...
Muideks, Primarki minnes avastasin, et palmide alla jõudmiseks või palmide nägemiseks ei peagi kuskile lõunasse lendama, piisab täiesti sellest, kui Londonis ringi jalutada. Homme teen pilti, siis näitan.
Aga nüüd lähen küll magama ära, et homme siis uus ring poodi ette võtta.
Ei teagi millest alustada. Täna on kõike nii palju juhtunud.
Hommik algas minu jaoks juba kell 4 öösel. See tähendab siis ärkasin esimest korda ülesse. Õhtul enne magama minekut kuulasin üle 4 päeva esimest korda mp3-st muusikat ja jäin magama. Kell 4 ärkasin ülesse kolksatuse peale, mis kostis alumisest narist, sest mu mp3 oli seina ja madratsi vahelt läbi mahtunud ja kukkus alumisse voodisse. Ehmatasin ülesse, aga alguses ei saanud arugi, mis see oli. Ja kui aru sain, siis mõtlesin, et ega ikka keset ööd ei lähe seda ära võtma, teine ju magab seal voodis ja mine tea, mida ta siis mõtleb. Lõpuks jäin uuesti magama.
Teist korda ärkasin 6.45. Naabritel kõrvalt voodis oli selleks ajaks äratus pandud - tegelikult vist veel varasemaks, aga nad ise olid 9 inimese toas ainsad, kes seda ei kuulnud - ja kui nad üles said, siis ega sellega ikke väga ei arvestatud, et mõni tahab veel magada. Ma ei olnud ainuke, kes siis üles ärkas, ka mu alumised voodinaabrid ja üle toa saksa poisid ärkasid selle peale üles. Ja keegi ei jäänud enam magama. Umbes poole kaheksani käis igas voodis küljelt küljele keerutamine. Mina piilusin see aeg vahepeal seina ja madratsi vahelt, kas mu mp3 on ikka alumises voodis või on päris alla kukkunud - nari muideks oli 3 voodiga ja mina olin kõige ülemisel. Oli olemas.
Lõpuks kell 8 ajasin ennast voodist välja. Käisin pesus ära ja tagasi tuppa jõudes oli ka kõik teised ennast voodist välja ajanud. Sain oma mp3 ka tagasi. Tüdruk, kelle voodisse see kukkus, naeratas ja vabandas, nagu see oleks tema süü olnud. Siin üldse inimesed vabandavad isegi selliste asjade pärast, mida nemad ei ole põhjustanud või ei saa kontrollida.
Käisin all söömas ära ja vaatasin veel netist kortereid. Lootsin, et ehk on nüüd vastus ka ühelt toapakkujalt, kes soovis kell 11 kokku saada, aga aadressi ei saatnud. Ja seda vaatamata mitmele minu poolt saadetud kirjale ja smsile. Mõne korteri veel leidsin. Jätsin need kuulutused lahti ja läksin tuppa helistama, sest all söögisaalis mängib muusika ja läbi teiste jutuvada ei ole väga midagi kuulda.
Helistamisel selgus aga sama asi, mida mainisin eelmises postituses meilide saatmise kohta. Inimesed ei võta lihtsalt oma telefone vastu. Ja see ei ole ainult üks kord või antud ajal. Proovisin päris mitut samat numbrit mingi 1-1,5 tunnise vahega. Ja ei võetagi vastu.
Ühe pakkuja sain kätte, aga tema ütles, et ei tegele mingite korterite või tubade vahendamisega. Ei tea, võib-olla oli tõesti vale number... Ka teise pakkuja sain kätte. No see tuba oleks perfektselt sobinud, sest oli ülikooli lähedal ja kõik, aga tuba oli juba läinud. See oli tegelikult loogiline ka, sest hind oli ainult 50 naela nädalas, mis on siinsete tavahindade kõrval ikka supersoodne.
Ja ei jäänudki muud üle, kui pool 11 pakkisin oma asjad kokku, lasin veepudeli vett täis, vaatasin google mapist ära aadressi, kuhu pidin minema tuba vaatama ja kirjutasin ennast hostelist välja.
Muideks siin hostelites saab kaks võtit - üks toa oma ja teine kapi oma. Kapi oma on selleks, et igal pool on sildid, et oma isiklikke asju ei tohi kuskile laiali jätta, sest kui midagi ära varastatakse või rikutud on, siis nemad ei vastuta. Ja nende kahe võtme eest tuleb ennast hostelisse sisse kirjutades maksta 10 naela, mille välja kirjutades tagasi saab.
Vahemaa hosteli ja vaadatava korteri vahel on Google mapi järgi 5 kilomeetrit (ja natuke peale). Hakkasin siis minema. Kõndisin ühes suunas nii kaua ära, kuni lihtsalt tundus, et no ei ole õige kant. Olin küll kõik tänavad ja ristmikud endale üles kirjutanud, aga ikkagi.
Läksin siis poole tee peale tagasi ja keerasin teisest tänavast alla. Kõndisin ka ikka mitu mitu kilomeetrit ära ja no tee mis tahad, ei ole ei selliseid tänavaid, nagu kaardi järgi olema peaks ja üldse on kõik võõras.
Läksin siis peaaegu hosteli juurde tagasi ja helistasin kodustele, et vaadaku järgi kaardilt, kas on ikka õige ja kui ära eksin jälle, siis saavad uuesti õigele teele juhatada. Õde ka otsis ja vaatas ja ütles, et kõik on õige, mine nüüd siit-siit-siit, kuni tuleb see ja see rist, sealt üle ja otse ja oledki kohal. Ja loeb siis mulle neid suuremaid ristmikke ette, millest ma ikka otse üle pidin minema ja mida ma siis avastan. Mööda rada, mida ma esimesena käisin ja mis nii võõras tundus, oleksin pidanud veel mingi 2-3 kilomeetrit edasi minema ja oleksingi kohal olnud. Hakkasin siis uuesti minema.
Kohtumine oli kokku lepitd kella 14.00-ks. Vahepeal juba vaatasin, et jäängi hiljaks, kell on juba pool kaks läbi ja midagi ei ole teha.
Aga ei! Kohale jõudsin. Ja kell oli alles 13.44. Helistasin siis ja andsin teada, et olen kohal. Noormees ütles, et ta hakkas just tulema, aga ei tea, kuidas liiklus on, et läheb umbes 10 minutit. Läks 13.
Juba üle tänava tulles nägi mind vist kompsudega ukse ees seismas. Igal juhul juba kaugelt tuli, käsi pikal ees ja tervitas.
Tutvustas ennast ja näitas siis korterit, mis muideks asus kebabipoe peal. Meie mõistes 2sel korrusel oli köök, wc-vannituba ja ühe naise eluruumid (vist 2 tuba), 3ndal korrusel oli üks tuba, mida jagasid kaks Brasiilia tüdrukut, üks tuba ühe poisi oma ( ma enam ei mäleta, kust ta pärit oli) ja kaks tühja tuba, millest elanikud olid kolm päeva tagasi välja kolinud. Kaks poissi, nagu ma aru sain. Ja oma kohalolust olid nad ka märgi maha jätnud - üks tühjadest tubadest oli päris sega ja seda ei julgetud mulle isegi näidata, sest koristaja polevat veel käinud, ja teisel toal oli lukk ära lõhutud. Tegelikult oli kõigepealt võti pooleks murtud ja siis üritatud ust lukust lahti saada. Jälgede järgi see ka õnnestus.
Mulle pakuti siis seda katkise lukuga tuba. 85 naela nädal. Ja parandaja pidi ka poole tunni jooksul ära käima ja luku ära vahetama. Küsisin veel hinna kohta üle ja et kas mingit tagatisraha tuleb ka maksta. Noormees ütles, et tegelikult peaks maksma 4 nädala rendi ja 2 nädala tagatisraha korraga. See on siis 510 naela. Umbes natuke üle 660 euro.
Ma ütlesin sellepeale, et ma saan kaardilt välja võtta päevas ainult 200 eurot ja praegu mul sellist raha seal peal nagunii ei ole. Siis oldi nõus, et maksan 85 naela ära ja saan nädala seal olla. Ja lubati veel, et paari päevaga otsitakse mulle uus koht. Olin sellega nõus.
Panen paar pilti ka siia, milline mu pesa oleks välja näinud.
Nüüd aga sellest, miks ma kirjutasin, et selline oleks minu pesa välja näinud. Aga sellepärast, et ma jõudsin seal vaevalt tunni või mõne minuti kauem olla, kui Alex (see noormees, kes neid kortereid vahendab ja seda mulle varem näitamas käis) tagasi tuli koor ukseparandajaga ja küsis, kas ma sain ta sõnumi kätte. Ma vaatasin lolli näoga otsa ja ütlesin, et ei ole midagi saanud. Ja siis ta ütles, et oli maja omanikuga rääkiud ja tollele ei meeldinud, et ma maksan ainult ühe nädala üüri ja tagatist ei maksa. Ja siis Alex oligi mulle kohe hakanud uut tuba otsima (kui varem korteri ära näitas, siis juba küsis, kas ma tahan ikka päris üksikut tuba või sobib ka kellagagi jagada). Ja leidiski.
Aitas mul siis asjad võtta, viis enda auto peale ja sõidutas mu uue korteri juurde. Tegi veel ringi, et ära näidata, kus läheduses bussipeatused on ja mis liin kuhu sõidab.
Jõudsime siis uue maja ette. No täiesti teine ümbruskond kohe. Esimene korter oli suure tänava ääres ja seal liikus ringi ikka igasugust kahtlast rahvast. Ise juba jõudsin mitu korda mõelda, et seal ikka pimedas naljalt välja ei lähe. Aga uus korter asub rahulikus elamurajoonis. Mõlemal pool ristuvad tänavad on küll suured ja kärarikkad, aga see väga ei kostagi.
Uus maja on kahekordne. Esimesel korrusel on köök ja 2 magamistuba ja tagaaed, kus on ÕUNA- ja PIRNIPUU. (Ma naljalt siit marketitest õunu ostma ei lähe ja nüüd on hea oma aiast võtta). Ja teisel korrusel on 3 magamistuba. Mina jagan enda tuba hetkel ühe Leedu tüdrukuga, kes neljapäeval ära läheb ja reedel tuleb tagasi toa teine asukas, Brasiilia tüdruk.
Aga mõned pildid siis uuest kohast, kus ma saan esialgsete andmete kohaselt elada 2 nädalat. Aga ikka lubati mulle veel midagi uut otsida ja nädala jooksul teada anda, kas on midagi või ei.
Ja nüüd siis teine seiklus. Nagu piltidelt näha, siis voodi oli ilma teki, padja , lina ja muu varustuseta. Need tuleb ise osta. Otsisingi siis netist lähima Primarki kaubanduskeskuse aadressi välja ja oh üllatust - umbes täpselt natuke üle 6,5 kilomeetri.
Egas midagi, jälle sõber Google map lahti ja tänavanimesid kirjutama. Kell oli natuke 5 läbi, kui ennast mienkule asutasin, ise veel mõtlesin, et see suur pood ja peaks ikka vähemalt 19-20ni lahti olema.
Käisin kogu selle pika maa maha, viimases lõpus keerasin ainult parema asemel vasakule ja kui aru sain, et seal pool seda poodi ikka ei ole, siis läksin tagasi. Ja kui poe ette jõudsin, siis mida ma nägin... Suur pood ja pannakse kinni 18.30! Mina jõudsin kohale 18.34... Kui ma poleks seda viimast lõppu valesti keeranud, oleksin ehk isegi jõudnud, aga võta näpust. Vantsisin tühjade kätega tagasi korterisse.
Eks homme tuleb siis lihtsalt uuele ringile minna. Tänane ring saigi umbes 30 kilomeetrit. Jala! Ulme lihtsalt!
Kui õhtul korterisse jõudsin, oli mu leedukast toanaaber ka tagasi jõudnud. Ajasime veidi juttu ja siis ta ütles, et eelmine kolmas, kellega nad tuba jagasid oli ikka mingi jube naine olnud. 30aastane ja korda ei hoidnud üldse. Ja peale leeduka ja minu ongi siin majas ainult brasiillased.
Minu kell on 22.41, see tähendab Eestis on kell 00.41. Ja mina veel kolmveerand tundi tagasi vaatasin oma MSN-i lehte ja mõtlesin, et miks kedagi sees ei ole... Ajavahe noh.
Täpselt nagu hostelis kolmandal õhtul olin mingi pool päeva arvutist kortereid vaadanud ja kui lõpuks kella vaatasin, avastasin, et see on juba pool kaksteist. Käisin siis pesus ära ja läksin voodisse ära, kui sakslased tuppa tulid ja kõvasti juttu ajasid. Võtsin siis telefoni, et kella vaadata ja mida ma näen - kell oli alles kümme, mitte kaksteist. Lihtsalt arvuti kell näitas ikka veel Eesti aega...
Muideks, Primarki minnes avastasin, et palmide alla jõudmiseks või palmide nägemiseks ei peagi kuskile lõunasse lendama, piisab täiesti sellest, kui Londonis ringi jalutada. Homme teen pilti, siis näitan.
Aga nüüd lähen küll magama ära, et homme siis uus ring poodi ette võtta.
Comments
Post a Comment