London!!!

Lõpuks Londonis.
Eestis tulin lennukile 11.45, Londonis maandusin kohaliku aja järgi 12.45 (Eesti aja järgi 14.45).
Esimese asjana üritasin oma lennu omadel sabas püsida, et õigesse kohta välja jõuda ja oma pagas ikka kätte saada. Selleks läkg umbes 20 minutit. Pagasilintide juuret edasi rongide-busside hindu ja aegu vaatama.  Sain rongipileti, maksis üle 10 naela. Mingit kellaaega, peatust ega muud taolist peal ei olnud, ainult suund, kuhu sõidad, ja siis mõistata, kuhu minema pead. Õnneks on Gatwicki lennujaama infopunktides tööl väga sõbralikud ja lahked töötajad, kes viskavad su piletile korra pilgu peale ja suunavad sind õigele perroonile.
Rongiga sain Gatwikist Victoria peatusesse. See on suht kesklinna lähedal. Ja sealt hakkaski matk pihta.
Kõigepealt kõndisin niipalju kesklinna ära, kui oskasin. Telefon oli kogu aeg näpus, et kui kuskil Wifi on, siis saan ööbimiskohta otsida. Ega selle Wifiga londonis lood väga head ei ole. Trafalgar Square ümbruses on nett, aga mujal väga mitte... Ja kui on, siis on see lukus.
Lõpuks istsin mingil väljakul, kus oli Starbucksi Wifi, kasutasin seda ja otsisin endale hosteli, bookisin toa ära, kirjutasin tänavad järjest üles ja hakkasin aga minema.
Mõne aja pärast aga avastasin, et tänavat, mis peaks kuskil olema, lihtsalt ei ole. No see ei ole võimalik. Käisin ühes kohas edasi-tagasi ikka päris mitu korda. Lõpuks helistasin koju, et keegi mulle õige tänava google mapist üles otsiks. Ja siis järgmise ja järgmise jne. Vahepeal olin ikka päris eksinud ja tõesti hakkas juba hirm, et mis siis saab kui... Äkki ma ei jõuagi kohale ja nii palju on veel minna, et lihtsalt ei suuda. Viimane ots oli veel minna, kui tundsin, et enam ei jõua ja läksin ostsin poest ühe veepudeli. Kuni lõpuks kohale jõudsin.
Hostelisse jõudsin kohaliku aja järgi poole 10 ajal (Eesti aja järgi poole 12 ajal).
Seleks ajaks olid aga jalad nii läbi et tõesti ei suutnud enam püsti ka seista. Õlgadest rääkimata, sest päev otsa mitut kotti kanda on ikka natuke liig.
Esimese öö veetsin Arsenal Tavern Hostelis (http://www.hostelbookers.com/hostels/england/london/58376/?&gclid=CJG5wI3RprICFaTJtAodAkwAAw). Hinnad on odavad, pesemisvõimalus on olemas, internet on olemas, hommikusööki ka saab. Kõik on väga ok.
Kohale jõudes panin asjad kappi ära, käisin pesemas ja olin natuke netis. Mingi 23 kohaliku aja järgi läksin ära magama. Öösel keerutasin ikka päris korralikult voodis, õlad olid valusad, üks asend ei sobinud ja teine ei sobinud. Hommikul kella 6st ärkasin ülesse, vaatasin kella ja üritasin edasi magada, aga siis hakkas kellegi äratuskell helisema. Üritasin siis veel edasi magada, kui tuli meelde, et mul endal ka äratus pandud. Panin selle kinni ja magasin edasi. Kell oli 8.04 kui ärkasin ja alla sööma läksin.
Hommikusöök ei olnud tegelikult suurem asi: helbed, piim, kohvi, tee, röstsaiad ja moos. Aga kõhu sai täis. Ja vaatasingi, et kell hakkab 11 saama ja peab ennast välja kirjutama, aga enne seda veel panin endale järgmiseks 2ks ööks samasse hostelisse koha kinni. Kui esimese öö eest maksin 13 naela, siis järgmise kahe eest 18 naela.
Enne 11  sättisin ennast minekule. Käisin võtsin masinast raha välja, istusin internetikohvikus pool tundi ja siis läksin parki istuma. Vaba aega oli kella 14-ni, sest olin hostelisse jõudmise ajaks märkinud 14.00. Pargis tegin Eestist ostetud ristsõna ja jälgisin inimesi.
Kuna Londonis on hetkel väga soe (hommikul umbes 20 kraadi, päeval isegi 26-27 kaardi), siis on see täiesti normaalne, et inimesed keset linna pargis ujumisriietega päikest võtavad.


Mõned tähelepanekud ka londonlaste kommetest:

• Noorte riietus on enam-vähem väga jube. Mõnel juhul tundub, et inimesed ei taha/julge/saa enne kodust väljumist eeglisse vaadata. Ringi liigub ikka igasuguse iietusega inimesi.
• Reede õhtul on inimesed juba kella 6-7 ajal baarides ja restoranides, tundub, et mõned on sinna läinud otse töölt.
• Kesklinnas ei jäänud silma ühtegi toidupoodi, ainult baarid, restoranid, riidepoed ja mõni üksik kiosk.
• Täiesti normaalne on see, et baari esine tänav on paksult rahvast täis ja kõik joovadki oma jooke tänaval seistes, mis sest, et sees on vabu kohti piisavalt.
• Mõni tänav koosnebki ainult ühest pikast ridaelamu moodi majast. Mida rohkem kesklinnast eemale jõudsin, seda rohkem selliseid tänavaid ette tuli.
• Kõnniteed on ainult autojuhtidele mõeldud, siis nad teavad, kus inimesi üle tee lasta. Valgusfoorid jalakäijatele üldse ei kehti. Kui ühes suunas autod seisavad, siis järelikult võb üle tee minna. Kui valgusfoori ei ole, lasevad autojuhid sind korralikult üle tee, mitte ei ole nii, et pead pool tundi enne ootama, kui üle saad.
• Õhtul pärast poodide ja muude asutuste sulgemist tõstetakse prügikotid tänavale. Majades tehakse lihtsalt uks lahti ja visatakse prügikott üle ukse välja. Ja seejuures ei vaadata üldse, kas tänavalt mõni inimene tuleb või keegi selle kotiga pihta saab.
• Kui prügiauto tuleb, siis hüppab sealt üks mehike välja ja võtab ühe koti tänavalt ära, ülejäänud 5-6 kotti jätab ilmselt järgmistele, sest need teda enam ei huvita ja auto sõidab rahulikult edasi.
• Päris palju jäi silma poode, kus töötavad araabia maade välimusega mehed. Tähendab ma ei näinudki poode, kus oleks naine letis olnud, aga igas väikeses toidupoes, millest mööda kõndisin olid letis araabia-india välimusega mehed.
• Täiesti normaalne on lampi keset tänavad kuskile äärekivi või muu taolise koha peale istuda ja niisama aega surnuks lüüa.
• Norm on ka üle tänava karjuda, kakelda ja oma tülisi lahendada.

Aga muidu on inimesed sõbralikud, naeratavad vastu tulles ja kui tänaval või kuskil pihta lähevad või kui mina neile kohvriga kogemata pihta läksin siis kohe vabandasid ja tegelesid oma asjadega edasi.

Sellised on siis esimesed muljed Londonist.